Silt: Mati Mandel

[caption id="attachment_294773" align="alignnone" width="2000"] Ehmjas kalmekihi all looduslikku pinnasesse kaevatud 1 m sügavuste matuseaukude uurimine.[/caption] Viimasel ajal on palju juttu tehtud hobiotsijate poolt leitud muistsetest aaretest ja haruldastest muinasesemetest. Saaremaalt eelmisel aastal detektoriga avastatud kuldkäevõru leidu tervitas üldsus lausa rõõmuhõisetega. Detektoristide tegevusel on aga ka varjupool, millest eriti ei räägita. Paljud just muistsetest matmispaikadest röövitud haruldused müüakse piiri taha või rändavad illegaalsetesse erakollektsioonidesse ning lähevad meie kultuurile igaveseks kaotsi. Muistse kuldeseme leidmine Eestist on siiski suur erand. Õnneks Eestisse muinasajal kuld üldiselt ei jõudnud. Kui olnuks teisiti, oleks kogu Eestimaa maapind ilmselt juba ammu korduvalt pahupidi pööratud ning kõik siit leitud haruldasemad esemed mööda maailma laiali tassitud. Detektorismil on aga teinegi varjukülg. See on kahju, mis taoline muistsete esemete väljakaevamine meie tuhande või enamagi aasta vanustest elupaikadest, ohverdamiskohtadest, linnustelt ja kalmetest neile objektidele teeb. Kuna kirjalikud dokumendid 13. sajandist varasemast ajajärgust Eestis puuduvad, on tolleaegseteks ainsateks arhiiviallikateks vaid needsamad muistsed külakohad, linnused, ja ohverdamiskohad, eelkõige aga leiurikkuse tõttu just matmispaigad. Pandi ju muinasajal surnule hauda kaasa nii tööriistu, relvi kui ka ehteid. Aga need arhiiviallikad võivad meile täit informatsiooni anda vaid siis kui neid teadlaste poolt ja just arheoloogiliste kaevanditega uuritakse. Nii matmiskombestik kui ka esemete kaasa panemise viis oli vastavalt ajastule ning Eesti piirkonnale väga erinev, samas väga informatiivne. Väga palju sellest on aga praegu veel uurimata ja seetõttu ka teadmata. Kes on näinud Eesti Rahva Muuseumis eksponeeritavat nn. Kukruse emandat– täies ehtes Virumaalt leitud 12.—13. sajandi naisematust võib vaid imestada, et selline haruldus on maa sees puutumatult säilinud ning õnnestunud väga korralikult välja kaevata. Mida kõike see leid meile räägib esiemade välimusest, ehtimisviisist, kommetest, aga kaasapandud esemete kaudu ka ehtemeistrite oskustest ning kunstimeelest, ühiskonna arengutasemest üldse. Et matust nii nagu vaja välja puhastada, transporditi see koos ümbritseva mullaga laborisse ja uuriti seda alles seal. Alati nii teha ei õnnestu. Kuid kohapealgi kaevavad arheoloogid taolisi matuseid välja kühvlikeste ja pintslitega õhukeste kihtidena ning kõiki ettevaatusabinõusid silmas pidades. Nii toimides saab täpselt fikseerida, kus ja kuidas üks või teine matusele kaasa pandud ese paiknes. Vähe sellest, surnu riietusele kunagi õmmeldud ja säilinud pronksspiraalide paiknemise järgi on õnnestunud taastada isegi neist kaunistustest rõivale moodustunud ornamentikat. Lihtsalt labidaga kalmetele auke kaevates see kõik hävib. Nii võimegi ette kujutada, milline pilt oleks arheoloogidele avanenud kui nad oleks Kukruse memme juurde sattunud peale hobiotsijate rüüstetegevust? Aga just sellist hävitustööd on detektoristid meie esivanemete matmispaikade juba aastaid korda saatnud. Teadusele nii juba praeguseks tekitatud kahju on korvamatu.

[caption id="attachment_101747" align="alignnone" width="800"] Mati Mandel[/caption] Kui püstolkuulipildujaga relvastatud Wehrmachti mundris mehe bareljeef omal ajal Lihula kalmistul avati, kutsus tolleaegne Lihula vallavanem Tiit Madisson ka minu avamisele esinema. Kõne ma seal küll pidasin, kuid ilmselt mitte päris sellise, mida vallavanem oli oodanud. Ma ütlesin, et enne taolise mälestusmärgi püstitamist oleks tulnud ära teha ulatuslik selgitustöö. Lausa rahvusvahelises mõttes. Tulnuks korraldada konverents, üllitada selgitavad trükised. Mida ma sellega mõtlesin? Aga seda, et mitmetel Euroopa rahvastel on Saksa mundris mehega meist hoopis erinev kogemus. Meie kogesime nii Nõukogude kui ka Saksa okupatsiooni, mõned teised vaid Saksa oma. Teised rahvad said võidelda oma maa sõjameeste mundrites, meie vaid võõrastes. Nemad sõdisid vabatahtlikena oma maa eest, Eesti mehed polnud enamikus vabatahtlikud, vaid mobiliseeritud, ühed Punaarmeesse, teised Saksa sõjaväkke. Ega minu ega teistegi esinejate kõnede sisu seal kuju avamisel eriti tähele pandud, kõik kokkutulnud olid toimuvast endast lihtsalt nii suures eufoorias. Madisson siiski mainis, et temal pole sellise selgitustöö jaoks küll aega ega võimalusi.

[caption id="attachment_275024" align="alignnone" width="1134"] Mati Mandel meneutas näituse avamisel Läänemaa arheoloogilise uurmisega seotud seiku. Foto Kaire Reiljan[/caption] Kõmsi kultuurimajas näeb laupäevast stendinäitust poole sajandi jooksul toimunud Läänemaa arheoloogilistest kaevamistest. Arheoloog Mati Mandeli koostatud ja kunstnik Elen Apsaloni kujundatud stendidel on ära toodud kõik poole sajandi vältel Läänemaal ja Haapsalus tehtud arheoloogilised kaevamised. Läänemaa järjepideva arheoloogilise uurimise alguseks võib lugeda 1969. aastat, mil Vello Lõugase eestvõttel uuriti Kõmsi tarandkalmeid. Mandel rääkis näituse avamisel, et Kõmsi kaevamiste alguseks polnud tarandkalmeid veel uuritud, mistõttu kaevamised tekitasid suurt tähelepanu. Mandel meenutas, et Kõmsile toodi ka rahvusvahelisest soome-ugri kongressist osavõtjad: „Oli väga haruldane, et selline rahvusvaheline seltskond siia toodi.”

Tsaarivalitsus oli 1915. aastal andnud Läti vabatahtlikele võimaluse moodustada rahvusväeosad – kütipolgud. Sama aasta sügisel saavutasid lätlased Riia lähedal võitluses sakslastega suure kuulsuse, kuid ränkades lahingutes hukkus palju rahvuslikult meelestatud Läti ohvitsere ning sõdureid. 1918. aasta kevadel okupeerisid Saksa väed peale Eesti ka kogu Läti. Balti mõisnike enamik võttis aga suuna Balti hertsogiriigi rajamisele.

[caption id="attachment_261336" align="alignnone" width="342"] Seni arvati, et Lihula rahvariiete juures jakki polnudki, aga fotol kannab Kirbla kihelkonnas Rootsi külas elanud Minna Kiintok (sünd. Maido, 1860. aastal) just nn lahtist jakki. Arhiiv[/caption] Tänavu kaante vahele jõudva Läänemaa rahvarõivaraamatu kirjutab kihelkondade kaupa kokku Eesti suurim rahvariiete asjatundja Reet Piiri. Teose koostamise eestvedaja Larissa Mandli sõnul kirjeldatakse raamatus ajaloolise Läänemaa kihelkondade rahvarõivaid – praeguse Lääne maakonna kõrval kuuluvad sinna ka Lõuna-Läänemaa praegu Pärnu maakonda ning Rapla maakonna alla kuuluvad kihelkonnad. Kunagistest Läänemaa piirkondadest jääb välja ainult Hiiumaa.