Silt: Lihula raamatukogu

Lihula koolilapsed on leidnud koha, kus pärast tunde trenni või bussini aega parajaks teha. See koht ei ole kool ega kultuurimajas asuv noortekeskus, vaid on raamatukogu. Seal on soe tuba ja lahke pererahvas, pealegi asub raamatukogu gümnaasiumi lähedal. Noortekeskus, kus on palgal noorsootöötaja ja mis eelmisel sügisel mõisa moonakatemajast Lihula kultuurimajja kolis, põhikooli vanema astme noori millegipärast ei tõmba. Noored ise nimetavad ühe põhjusena seda, et kultuurimaja asub eemal – Lihula serval – ega jää neile tee peale. Teise põhjusena toovad noored välja, et noortekeskuses käivad väiksemad õpilased.

[caption id="attachment_412585" align="alignnone" width="1920"] Lihula raamatukoguhoidja Delein Nõmm otsib lastele tegevust, tuletab meelde häid kombeid ja püüab neid lugema suunata. Foto: Andra Kirna[/caption] Lihula raamatukogus teeb pärast koolipäeva aega parajajaks poolsada koolilast – raamatukoguhoidjad tunnevad, et vajavad laste aja sisustamiseks abijõudu. Kuigi Lihulas on ka noortemaja, kogunevad lapsed-noored, kelle tunnid on lõppenud, kuid huvikoolid või trennid pole veel alanud ning ka koju viiva bussini on aega, Lihula raamatukokku. Lihula raamatukoguhoidja Delein Nõmm paneb lapsed mõnikord värvima – see on tema viis lapsi üle lugeda. „Pilt kätte, olgu värvitud ja nimi peal. Pärast loen valmis tööd üle,“ ütles Nõmm. Kõige enam on ühe päevaga tema kätte jõudnud 67 pilti. „Kui lapsed on tegevuses, on nad ise ka rahulikumad,“ nentis ta.

[caption id="attachment_328528" align="alignnone" width="2000"] Lihula raamatukoguhoidja Ulvi Põhako õpetab postipunkti paki järele tulnud klienti tahvelarvutisse allkirja andma. Foto: Andres Hion[/caption] Kevadel 2021 täitus Eesti Posti ammune soov Lihula postkontor sulgeda ja jätta postitöö kohaliku raamatukogu õlule. Lääne Elu veetis Lihula vastses postipunktis neli tundi, mis võiksid olla värvikad, kui need ei oleks nii kurbloolised. Looklev järjekord, enne kui jutule saab. Hanguv tahvelarvuti. Tähtkirja saatmiseks kulunud poolteist tundi. Uksepaugatuse saatel lahkunud lugeja, kellele postimelu ei sobi. Ikka ja jälle tuleb Lihula peale sularaha järele punuda, sest väike must makseterminal tõrgub. Ei taha raamatukogus olla, nagu arvab verisulis postitöötaja, üheksandat päeva ametis. Ei, see kõik pole midagi erilist, mingi eriti õnnetu päev. See on üks üsna tavaline päev vastses postipunkt-raamatukogus.

Lihula kohvikutepäev juulikuu viimasel laupäeval äratab linnakese igal aastal ellu. Nii ka tänavu - Lihula peatänaval voorib keskpäeval rahvast edasi-tagasi ja isegi kohvikutepäevast teadmatu saab kohe aru, et midagi on teoksil. Siin-seal märkab suvekübaratega prouasid, kes otse loomulikult kuuluvad iga õige kohviku juurde. Lihula raamatukogu ette on keskpäevaks kogunenud tõeline rahvasumm. Lauad on täis ja leti ees on järjekord. Lillelise Lihula kohvikut peab raamatukogu kooos Lihula lilltikandi seltsiga. Seekord on tulnud naistele appi ka vennad Urbid, Ants ja Jüri, kes küpsetavad pannkooke ja pakuvad neid lilltikandi seltsi naiste keedetud moosiga.

[caption id="attachment_266731" align="alignnone" width="2000"] Hiidämblik. Eesti suurim ämblik, kelle jalgade siruulatus on kuni kaheksa sentimeetrit. Hannes Rohtma[/caption] Lihula raamatukogu seinu kaunistab aprillis paarkümmend Hannes Rohtma putukapilti – rohutitirtsuud, kilplutikad, kiilid ja ämblikud.

Ulvi Põhako. Foto: Urmas Lauri Lihula raamatukoguhoidjal Ulvi Põhakol on aastate jooksul kogunenud ilmatu ports šokolaadipabereid ja -pakendeid. Aasta algul oli raamatukogu külalistel kahe kuu jooksul võimalus killukest tema kogust näha. Põhakol on kogus üle üle 4000 šokolaadipaberi ja -ümbrise. „Need on kahe aasta tagused andmed, uut inventuuri pole lihtsalt jõudnud teha,” ütles koguja ja lisas naerdes, et peab selleks puhkuse võtma. Põhako kogu on nii suur, et kodus tal nende jaoks ruumi pole, kaustadesse-karpidesse pakitud ümbrispaberid ja pakendid on tal hoiul raamatukogus. Sama, kuid väheke teisiti komplekteeritud, kolmandiku võrra väiksem näitus oli Lihula raamatukogus esimest korda väljas 1997. aastal. „Vahepeal käis näitus Tallinnas mitmes raamatukogus ja on pidevalt täienenud,” tutvustas Põhako näituse elulugu.