Silt: Krista Kumberg
1
Ann Murik – tüdruk nagu säraküünal
11aastane Ann Murik on esimene, kes pälvis Andres Ammase fondi väikese lugeja auhinna.
Ann sai auhinna kätte eile pärastlõunal Haapsalu lasteraamatukogus. Intervjuu ajal ta seda veel ei teadnud. Juttu ajasime temaga kui tubli lugejaga, kellena ta oli raamatukogusse kutsutud koos veel 29 väikese raamatusõbraga.
Steni muinasjutuvõistlusele laekus 273 tööd
[caption id="attachment_198089" align="alignnone" width="1281"]
2017. aasta Steni muinasjutuvõistluse võitjad. Peeter Langovits[/caption]
Sten Roosi nimelise muinasjutuvõistlus auhinnatseremoonia toimub tänavu 18. mail kl 12 Eesti lastekirjanduse keskuses. Varem on auhinnatseremoonia peetud Tallinna raekojas.
2017. aasta Steni muinasjutuvõistluse võitjad. Peeter Langovits[/caption]
Sten Roosi nimelise muinasjutuvõistlus auhinnatseremoonia toimub tänavu 18. mail kl 12 Eesti lastekirjanduse keskuses. Varem on auhinnatseremoonia peetud Tallinna raekojas. 
Krista Kumberg: pärlmutternööp mälu põrandapraos
[caption id="attachment_261176" align="aligncenter" width="900"]
Kaie Ilves luuleraamatiu illustreerinud Lex Zoozi maalide taustal Haaspalus Krimmi holmil. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Kaie Ilves
Klaasipuhuja
Illustreerinud Lex Zooz
Haapsalu, 2019
Mulje, mis jääb „Klaasipuhujat” lugedes (ja vaadates), on klaar, õhuline, habras, jätab ruumi oma mõtetele ja kujutluspiltidele. Oleks justkui valdavalt vabavärss, aga ootamatult tõded, et riim on olemas – mõnikord paarisriim, mõnikord kõlksuvad kokku luuletuse esimene ja viimane rida. Mõnikord ei kõlksu miski, aga kõlab ikka hästi. Luuletuste reastamises puudub range ülesehitus, aga aimub aastaring ja aimub ka inimese elukaar – muljetes, piltides, tunnetes, mitte sündmusi meenutades. Tjah, kes tahaks siit tähtpäevaluulet või sünnipäevasalmi leida, see pettub. Leida võib hoopis muud.
Kaie Ilves on oma uues luulekogus sõnadega kokkuhoidlik ja valiv. Tal on oma lemmikud. Nagu sõrmi klaveriklahvidele asetades tekitab luuletaja meelissõnu ja -väljendeid uude konteksti pannes värskeid kõlasid, harmooniaid, muljeid, tagamõtteid.
Kaie Ilves luuleraamatiu illustreerinud Lex Zoozi maalide taustal Haaspalus Krimmi holmil. Foto: Urmas Lauri[/caption]
Kaie Ilves
Klaasipuhuja
Illustreerinud Lex Zooz
Haapsalu, 2019
Mulje, mis jääb „Klaasipuhujat” lugedes (ja vaadates), on klaar, õhuline, habras, jätab ruumi oma mõtetele ja kujutluspiltidele. Oleks justkui valdavalt vabavärss, aga ootamatult tõded, et riim on olemas – mõnikord paarisriim, mõnikord kõlksuvad kokku luuletuse esimene ja viimane rida. Mõnikord ei kõlksu miski, aga kõlab ikka hästi. Luuletuste reastamises puudub range ülesehitus, aga aimub aastaring ja aimub ka inimese elukaar – muljetes, piltides, tunnetes, mitte sündmusi meenutades. Tjah, kes tahaks siit tähtpäevaluulet või sünnipäevasalmi leida, see pettub. Leida võib hoopis muud.
Kaie Ilves on oma uues luulekogus sõnadega kokkuhoidlik ja valiv. Tal on oma lemmikud. Nagu sõrmi klaveriklahvidele asetades tekitab luuletaja meelissõnu ja -väljendeid uude konteksti pannes värskeid kõlasid, harmooniaid, muljeid, tagamõtteid. 
