Silt: Krista Kumberg
1
Steni jutuvõistluse parim lugu vestab eesti keelest
[caption id="attachment_300255" align="alignnone" width="2000"]
Steni muinasjutuvõistluse võitnud Helen Carmel Boyers kirjutas loo sellest, kuidas tekkisid sõnad „kõuts” ja „pastel”. Arvo Tarmula[/caption]
Steni muinasjutuvõistluse võiduloo autor Helen Carmel Boyers õpib Palivere kooli 7. klassis ja tahab saada ajakirjanikuks või näitlejaks.
Boyersi loo kaunist neiust nimega Eesti Keel valis žürii välja 367 jutu seast. Jah, võit oli autori jaoks üllatav, aga loo kirjutamine ise ei midagi erilist. Mullune oli eesti keele aasta. „Õpetaja ütles, et kirjutame eesti keele kohta töö. Tegime selle jutu valmis ja saatsime konkursile,” ütles Boyers.
Kirjutada meeldib Helen Carmelile väga ja saada tahab ta näitlejaks või ajakirjanikuks. Tüdrukust üllatunum oli ema Oivi Boyers. Võidust kuulis ta Lääne Elu ajakirjaniku käest ja kontrollis igaks juhuks üle, kas tegu pole mitte valeühendusega. „Ta kirjutas jah koolis jutu, kuidas uued sõnad eesti keelde tulid. Ma arvan, et see ongi ehk seesama jutt,” ütles Oivi Boyers.
Steni muinasjutuvõistluse võitnud Helen Carmel Boyers kirjutas loo sellest, kuidas tekkisid sõnad „kõuts” ja „pastel”. Arvo Tarmula[/caption]
Steni muinasjutuvõistluse võiduloo autor Helen Carmel Boyers õpib Palivere kooli 7. klassis ja tahab saada ajakirjanikuks või näitlejaks.
Boyersi loo kaunist neiust nimega Eesti Keel valis žürii välja 367 jutu seast. Jah, võit oli autori jaoks üllatav, aga loo kirjutamine ise ei midagi erilist. Mullune oli eesti keele aasta. „Õpetaja ütles, et kirjutame eesti keele kohta töö. Tegime selle jutu valmis ja saatsime konkursile,” ütles Boyers.
Kirjutada meeldib Helen Carmelile väga ja saada tahab ta näitlejaks või ajakirjanikuks. Tüdrukust üllatunum oli ema Oivi Boyers. Võidust kuulis ta Lääne Elu ajakirjaniku käest ja kontrollis igaks juhuks üle, kas tegu pole mitte valeühendusega. „Ta kirjutas jah koolis jutu, kuidas uued sõnad eesti keelde tulid. Ma arvan, et see ongi ehk seesama jutt,” ütles Oivi Boyers. 
Krista Kumberg: võtame halvast olukorrast parima
[caption id="attachment_293009" align="alignnone" width="2000"]
Krista Kumberg[/caption]
Olukord on niru, aga mitte lootusetu ega ka mitte enneolematu.
Lugegem või August Jakobsoni kirja pandud muistendeid kogumikust „Puujalaga katk”. Seal meetmed samad – ei midagi ega kedagi võõrast ei tohi üle küla piiri tuua. Eriti kahtlased on kepslevad kitsekesed, noored abitud neiud ja haleda näoga poisikesed. Aitad säherduse üle jõe või kutsud tarre ja ongi kuri karjas. Istu tares omade seltsis ja oota, millal pahalane ise lahkub. Vanarahval oli mitmeid nippe, kuidas isikustatud tõbesid alt tõmmata, olgu siis katku või halltõbe.
Kas praegu valitseva olukorra laadset on kirjanduses juba kujutatud? Küll ja veel! Kirjanike loodud düstoopiad ajavad juuksed püsti. Tervel inimkonnal pole vähimatki lootust! Taoliste stsenaariumidega on mõtetes põnev mängida, kui kõik onhästi. Häda ajal säherdusi lugeda ei maksa. Märksa turgutavam lugemismaterjal on vana hea „Dekameron”, milles Boccaccio kujutab kümmet itaalia noort, kes 14. sajandil vallandunud katkupuhangu eest maamõisa varjusid ja seal muude meelelahutuste kõrval üksteisele elurõõmsaid lugusid jutustasid. Tänapäeva mõistes viibisid nad vabatahtlikus karantiinis.
On meilgi praegusel ajal hulgaliselt neid, kes kodus olles enesele tubast tegevust otsivad. Kapid saavad peagi korda, muud ootejärjekorras olevad tööd tehtud, vilkuvad ekraanid ning ebameeldivad uudised nüristavad vaimu ja ongi käes koht, kus hakka või üksteisega juttu ajama. Mis on ju tore! Kaasaja inimestelt on palju loota, et nad lugude vestmisega aega veedavad. Kuid üheskoos raamatuid lugeda võiks ju küll. Ah et raamatukogu on meil nüüd ju kinni. Olgu peale. Saabki tuulutada oma riiuleid, eriti neid sügavamaid, mille tagumise rea koosseisust enam ammu aimu pole. Seal võib oma aega oodata mitugi vana head sõpra.
Krista Kumberg[/caption]
Olukord on niru, aga mitte lootusetu ega ka mitte enneolematu.
Lugegem või August Jakobsoni kirja pandud muistendeid kogumikust „Puujalaga katk”. Seal meetmed samad – ei midagi ega kedagi võõrast ei tohi üle küla piiri tuua. Eriti kahtlased on kepslevad kitsekesed, noored abitud neiud ja haleda näoga poisikesed. Aitad säherduse üle jõe või kutsud tarre ja ongi kuri karjas. Istu tares omade seltsis ja oota, millal pahalane ise lahkub. Vanarahval oli mitmeid nippe, kuidas isikustatud tõbesid alt tõmmata, olgu siis katku või halltõbe.
Kas praegu valitseva olukorra laadset on kirjanduses juba kujutatud? Küll ja veel! Kirjanike loodud düstoopiad ajavad juuksed püsti. Tervel inimkonnal pole vähimatki lootust! Taoliste stsenaariumidega on mõtetes põnev mängida, kui kõik onhästi. Häda ajal säherdusi lugeda ei maksa. Märksa turgutavam lugemismaterjal on vana hea „Dekameron”, milles Boccaccio kujutab kümmet itaalia noort, kes 14. sajandil vallandunud katkupuhangu eest maamõisa varjusid ja seal muude meelelahutuste kõrval üksteisele elurõõmsaid lugusid jutustasid. Tänapäeva mõistes viibisid nad vabatahtlikus karantiinis.
On meilgi praegusel ajal hulgaliselt neid, kes kodus olles enesele tubast tegevust otsivad. Kapid saavad peagi korda, muud ootejärjekorras olevad tööd tehtud, vilkuvad ekraanid ning ebameeldivad uudised nüristavad vaimu ja ongi käes koht, kus hakka või üksteisega juttu ajama. Mis on ju tore! Kaasaja inimestelt on palju loota, et nad lugude vestmisega aega veedavad. Kuid üheskoos raamatuid lugeda võiks ju küll. Ah et raamatukogu on meil nüüd ju kinni. Olgu peale. Saabki tuulutada oma riiuleid, eriti neid sügavamaid, mille tagumise rea koosseisust enam ammu aimu pole. Seal võib oma aega oodata mitugi vana head sõpra. 
Krista Kumberg: trükivärv lõhnab peaaegu sama hästi kui kaneelisai
Haapsalu lasteraamatukogu bibliograafil ja raamatulugemise väsimatul propageerijal Krista Kumbergil on seljataga haruldane veebruar. Esmalt andis president talle Valgetähe V klassi teenetemärgi ja sel nädalal pälvis ta Andres Ammase fondi stipendiumi. Andrese auhinda saada on teine tunne, kui presidendi auraha puhul, sest see on nagu oma pere kiitus, leiab Kumberg.
President alustas oma Eesti vabariigi aastapäeva kõnet Valdur Mikita luuletusega „Loomad”. Huvitav, mida ta sellega mõelda võis?
Kuulasin presidendi kõnet küll, aga päris algust mitte, muidu ütleks midagi tarka. Aga mulle meeldis, et tema kõnes tuli kirjandust mitmel korral ette. Tulid ka Andres ja Pearu, mis nüüd on palju vastukaja tekitanud, kas nii või naa. Vahet pole, aga selge on, et meie president loeb raamatuid.
Igal laupäeval täitub lasteraamatukogu lugudega
[caption id="attachment_293331" align="alignnone" width="2000"]
Raamatukoguhoidja Krista Kumberg jutustas lastele setu muinasjutte. Malle-Liisa Raigla[/caption]
Juba kolmandat aastat saab lasteraamatukogus igal laupäevahommikul kuulata erinevaid lugusid, mida raamatukogu töötajad lastele loevad või jutustavad.
„Loevad need, kes laupäeval tööl on,” ütles ühel jaanuarikuu laupäeval jutuhommikut vedanud bibliograaf Krista Kumberg. Ta lisas, et enamasti on lugejaks kas tema või raamatukogu direktor Jaanus Kõuts. Iga kuu esimesel laupäeval on lugusid rääkimas Anne Rekkaro, kellel on Kumbergi sõnul tihti kaasas nukud, kes laulavad või teevad midagi muud vahvat.
Raamatukoguhoidja Krista Kumberg jutustas lastele setu muinasjutte. Malle-Liisa Raigla[/caption]
Juba kolmandat aastat saab lasteraamatukogus igal laupäevahommikul kuulata erinevaid lugusid, mida raamatukogu töötajad lastele loevad või jutustavad.
„Loevad need, kes laupäeval tööl on,” ütles ühel jaanuarikuu laupäeval jutuhommikut vedanud bibliograaf Krista Kumberg. Ta lisas, et enamasti on lugejaks kas tema või raamatukogu direktor Jaanus Kõuts. Iga kuu esimesel laupäeval on lugusid rääkimas Anne Rekkaro, kellel on Kumbergi sõnul tihti kaasas nukud, kes laulavad või teevad midagi muud vahvat. 
