Silt: Kaie Ilves

[caption id="attachment_261176" align="aligncenter" width="900"] Kaie Ilves luuleraamatiu illustreerinud Lex Zoozi maalide taustal Haaspalus Krimmi holmil. Foto: Urmas Lauri[/caption] Kaie Ilves Klaasipuhuja Illustreerinud Lex Zooz Haapsalu, 2019 Mulje, mis jääb „Klaasipuhujat” lugedes (ja vaadates), on klaar, õhuline, habras, jätab ruumi oma mõtetele ja kujutluspiltidele. Oleks justkui valdavalt vabavärss, aga ootamatult tõded, et riim on olemas – mõnikord paarisriim, mõnikord kõlksuvad kokku luuletuse esimene ja viimane rida. Mõnikord ei kõlksu miski, aga kõlab ikka hästi. Luuletuste reastamises puudub range ülesehitus, aga aimub aastaring ja aimub ka inimese elukaar – muljetes, piltides, tunnetes, mitte sündmusi meenutades. Tjah, kes tahaks siit tähtpäevaluulet või sünnipäevasalmi leida, see pettub. Leida võib hoopis muud. Kaie Ilves on oma uues luulekogus sõnadega kokkuhoidlik ja valiv. Tal on oma lemmikud. Nagu sõrmi klaveriklahvidele asetades tekitab luuletaja meelissõnu ja -väljendeid uude konteksti pannes värskeid kõlasid, harmooniaid, muljeid, tagamõtteid.

Ajakirjanikul ja kirjanikul Kaie Ilvesel nägi ilmavalgust teine luulekogu „Klaasipuhuja”, kus autor jätkab eelmises alustatut. Peamiselt lasteraamatute kirjutamisega tuntust kogunud Ilves ütles, et ta pole mitte proosa kaudu luule juurde jõudnud, vaid selle juurde tagasi pöördunud. „Ülikoolis käies alustasingi luuletuste kirjutamisega. Neid ilmus ka siin ja seal, aga kogumikuna küll mitte,” selgitas ta.