Silt: Kaido Kaaberma
Peeter Nelis saab täna erilise mõõga
[caption id="attachment_417852" align="aligncenter" width="1920"]
Peeter Nelis. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Jõulude teisel pühal ehk 26. detsembril täitus 70. eluaasta teenekal Haapsalu vehklemistreeneril Peeter Nelisel. Sellest hoolimata on ta päevast päeva vehklemishallis ega kavatse veel pensionile jääda.
„Vehklemistreenerid ei lähegi pensionile,” iseloomustas juhendajana hinnatud Nelis oma elukutse tagamaid. Nii tõesti tundub, sest võistlustel võib raja ääres näha üsna eakaid treenereid, kes ikka veel jagavad hoolealustele näpunäiteid.
Pealtnäha ei paistagi Nelis pensionärina välja. Terasel pilgul jälgib ta alati võistlejaid ja kehaliselt tundub igati normis olevat. „Tegelikult võimlen hommikuti pool tundi. Elu jooksul on ka pause ette tulnud, aga kui tunnen vajakajäämist, siis aitan sellega keha järele,” selgitas ta oma praegust traksisolemist. „Kui olin väike poiss, joonistas isa mulle paberile pulgapoiste poosid ehk harjutused ette. Nende piltide järgi võimlengi. Võib öelda, et siiani.”
Peetri isa on legendaarne Haapsalu vehklemiskoolkonna rajaja Endel Nelis ja ilmselt olnuks tegu paraja kurioosumiga, kui pojast poleks vehkleja sirgunud. Kuigi ema Ilme Nelis oli hoopis sportvõimlemise treener.
Esimesed eluaastad möödusid siiski omaealiste poistega mängides ja hullates. Peetri õde Helen sündis perre üle seitsme aasta hiljem, aga mida sa nii väikse õeraasuga ikka koos mängid. „Mõnikord oli ta küll kambas, aga meil oli siiski liiga suur vanusevahe,” ütles Nelis.
Enamiku ajast olid kaaslasteks omaealised. „Kalda tänava kodus kasvasid meil aias õunapuud ja nende otsas sai poistega päevad läbi turnitud. Isa võttis kätte ja korraldas meile mõnikord spordipäevi. Ema oli siis ka kaasa löömas,” vaatas Peeter kaugesse aega tagasi. „Mõnikord mängisime aga tükk maad eemal raudteetammil ja siis nägin, kuidas ema riputas õhuaknast valge rätiku välja. See oli märguanne, et tuleb lõunat sööma minna. Oma lastega olen samasugust morset kasutanud, kui nad väljas hullasid,” meenutas praegune kolmekordne isa ja kuuekordne vanaisa.
Siiski meenus Peetrile foto, kus ta kaheaastase poisipabulana Paralepa rannaliivas istub ja tema ette on risti asetatud kaks miniatuurset vehklemismõõka. Oma saatuse eest ei põgene.
Vehklemistrenni läks Peeter kolmandas klassis käies.
Peeter Nelis. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Jõulude teisel pühal ehk 26. detsembril täitus 70. eluaasta teenekal Haapsalu vehklemistreeneril Peeter Nelisel. Sellest hoolimata on ta päevast päeva vehklemishallis ega kavatse veel pensionile jääda.
„Vehklemistreenerid ei lähegi pensionile,” iseloomustas juhendajana hinnatud Nelis oma elukutse tagamaid. Nii tõesti tundub, sest võistlustel võib raja ääres näha üsna eakaid treenereid, kes ikka veel jagavad hoolealustele näpunäiteid.
Pealtnäha ei paistagi Nelis pensionärina välja. Terasel pilgul jälgib ta alati võistlejaid ja kehaliselt tundub igati normis olevat. „Tegelikult võimlen hommikuti pool tundi. Elu jooksul on ka pause ette tulnud, aga kui tunnen vajakajäämist, siis aitan sellega keha järele,” selgitas ta oma praegust traksisolemist. „Kui olin väike poiss, joonistas isa mulle paberile pulgapoiste poosid ehk harjutused ette. Nende piltide järgi võimlengi. Võib öelda, et siiani.”
Peetri isa on legendaarne Haapsalu vehklemiskoolkonna rajaja Endel Nelis ja ilmselt olnuks tegu paraja kurioosumiga, kui pojast poleks vehkleja sirgunud. Kuigi ema Ilme Nelis oli hoopis sportvõimlemise treener.
Esimesed eluaastad möödusid siiski omaealiste poistega mängides ja hullates. Peetri õde Helen sündis perre üle seitsme aasta hiljem, aga mida sa nii väikse õeraasuga ikka koos mängid. „Mõnikord oli ta küll kambas, aga meil oli siiski liiga suur vanusevahe,” ütles Nelis.
Enamiku ajast olid kaaslasteks omaealised. „Kalda tänava kodus kasvasid meil aias õunapuud ja nende otsas sai poistega päevad läbi turnitud. Isa võttis kätte ja korraldas meile mõnikord spordipäevi. Ema oli siis ka kaasa löömas,” vaatas Peeter kaugesse aega tagasi. „Mõnikord mängisime aga tükk maad eemal raudteetammil ja siis nägin, kuidas ema riputas õhuaknast valge rätiku välja. See oli märguanne, et tuleb lõunat sööma minna. Oma lastega olen samasugust morset kasutanud, kui nad väljas hullasid,” meenutas praegune kolmekordne isa ja kuuekordne vanaisa.
Siiski meenus Peetrile foto, kus ta kaheaastase poisipabulana Paralepa rannaliivas istub ja tema ette on risti asetatud kaks miniatuurset vehklemismõõka. Oma saatuse eest ei põgene.
Vehklemistrenni läks Peeter kolmandas klassis käies. 
Katrina Lehis ja tema treenerid saavad Haapsalu linnalt kopsakad preemiad
[caption id="attachment_337841" align="alignnone" width="2000"]
Volikogu eelnõu hääletus. Foto: Elen Freivald[/caption]
Haapsalu linnavolikogu otsustas täna erakorralisel istungil ühehäälselt tunnustada Tokyo olümpiamängudel individuaalselt pronksmedali ja naiskondlikult kuldmedali võitnud Katrina Lehist ja ka tema nii praegusid kui ka eelmisi treenereid.
Volikogu eelnõu hääletus. Foto: Elen Freivald[/caption]
Haapsalu linnavolikogu otsustas täna erakorralisel istungil ühehäälselt tunnustada Tokyo olümpiamängudel individuaalselt pronksmedali ja naiskondlikult kuldmedali võitnud Katrina Lehist ja ka tema nii praegusid kui ka eelmisi treenereid.
