Silt: Helle-Moonika Helme
14
Läänlased hääletasid Helme, Karilaiu ja Laaneti poolt
[caption id="attachment_391508" align="alignnone" width="2000"]
Haapsalu valimiskomisjon luges valimiskasti lastud sedelid esmaspäeva hommikul veel üle. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Läänemaal käis valimas 68,1 protsenti valijatest ehk üle 10 000 läänlase, kellest enam kui veerand, 2780 inimest andis oma hääle Reformierakonnale.
Läänlastelt said enim hääli Keskerakonna esinumber Jaanus Karilaid (1247), EKRE esinumber Helle-Moonika Helme (1220) ja Reformierakonna esinumber Kalle Laanet (1210). Esikolmikul oli tihedalt kannul Eesti 200 esinumber Kalev Stoicescu 1193 häälega.
Haapsalu valimiskomisjon luges valimiskasti lastud sedelid esmaspäeva hommikul veel üle. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
Läänemaal käis valimas 68,1 protsenti valijatest ehk üle 10 000 läänlase, kellest enam kui veerand, 2780 inimest andis oma hääle Reformierakonnale.
Läänlastelt said enim hääli Keskerakonna esinumber Jaanus Karilaid (1247), EKRE esinumber Helle-Moonika Helme (1220) ja Reformierakonna esinumber Kalle Laanet (1210). Esikolmikul oli tihedalt kannul Eesti 200 esinumber Kalev Stoicescu 1193 häälega. 
Helle-Moonika Helme: päris inimeste hääled olid paljulubavad
[caption id="attachment_389844" align="alignnone" width="1819"]
Helle-Moonika Helme. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
EKRE esinumber Helle-Moonika Helme ütles, et ajal, kui olid loetud vaid jaoskondades antud hääled, oli tulemus erakonna jaoks paljulubav.
Helme sõnul tegi erakond riigikogus nii seitsme liikmega kui ka 19 liikmega palju. „Ka 17 liikmega saab palju ära teha,” ütles Helme.
Helle-Moonika Helme. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption]
EKRE esinumber Helle-Moonika Helme ütles, et ajal, kui olid loetud vaid jaoskondades antud hääled, oli tulemus erakonna jaoks paljulubav.
Helme sõnul tegi erakond riigikogus nii seitsme liikmega kui ka 19 liikmega palju. „Ka 17 liikmega saab palju ära teha,” ütles Helme. 
Valimisdebatt sotsiaalmajas: me ei taha enam sellist riigikogu
[gallery ids="389832,389834,389836,389838,389840,389842,389844,389846,389848,389850,389852,389854,389856,389858,389860,389862,389864,389866,389868,389870,389872,389874,389876,389878,389880,389883,389885,389887,389889,389891,389893,389895,389897,389899,389901,389903,389905,389907,389909,389911"]
Malle-Liisa Raigla fotod
Teisipäeva lõuna ajal pidasid Hiiu-, Lääne- ja Saaremaa valimisringkonna esindajad Haapsalu sotsiaalmajas Läänemaa esimest valimisdebatti.
Ehkki plaanitud oli debatt ringkonna esinumbrite vahel, asendas Keskerakonna esinumbrit Jaanus Karilaidu Janek Mäggi ja Isamaa erakonna esinumbrit Mart Maastikku Mikk Lõhmus.
Kohtumise pikkuseks oli plaanitud poolteist tundi, sest Eesti 200 esinumber Kalev Stoicescu, Reformierakonna esinumber Kalle Laanet ja sotsiaaldemokraatliku erakonna esinumber Madis Kallas pidid minema edasi Kuressaares toimuvale debatile. Kallase lahkudes ütles moderaator Märt Treier talle järele: „Kunagi võetakse vastu ka metsanduse arengukava.”
Seda Kallas ei kuulnud, kuid kuulis teda asendama asunud Neeme Suur: „Me saame sellest rääkida.” Metsandusest siiski rääkima ei hakatud, sest debatt oli plaanitud sotsiaalteemadel. Debati korraldas Läänemaa invaühing, mille liikmetele on just sotsiaalteemad kõige olulisemad. Enne debati algust tunnistasid esinumbrid küll omavahelises vestluses, et sotsiaalteemad on neile võõrad. Aga juttu tuli ka julgeolekust ja omavalitsuste rahastamisest.
Debati lõpu eel solvus EKRE esinumber Helle-Moonika Helme Treieri peale ja soovis samuti lahkuda.
EKRE pidas esimese kohtumise Läänemaa valijatega
[caption id="attachment_386337" align="alignnone" width="2000"]
EKRE kohtumisõhtul valijatega laulis Helle-Moonika Helme, kitarril saatis ja laulis kaasa Daniel Mereäär. Foto: Andra Kirna[/caption]
Pühapäevasel EKRE kohaliku ringkonna kandidaatide kohtumisõhtul Taksi pubis ütles Helle-Moonika Helme mõnevõrra üllatuslikult, et on ükskõik, kas käia valimisurni juures või anda oma hääl elektrooniliselt.
Kaheksast Lääne-, Hiiu- ja Saaremaa ringkonnast riigikokku kandideerijast oli vestlusõhtule oma seisukohti tutvustama tulnud kuus: lisaks Helmele Daniel Mereäär, Kristjan Moora, Hardi Rehkalt, Palle Kõlar ja Martin Judanov.
Põnevaim osa jutuõhtust oli küsimuste voor. Peamised küsimused puudutasid energiat, koroonapiiranguid ja Ukraina sõjapõgenikke. Energia puhul polnud seekord jutuks hinnad, vaid energiatootmise viisid.
EKRE kohtumisõhtul valijatega laulis Helle-Moonika Helme, kitarril saatis ja laulis kaasa Daniel Mereäär. Foto: Andra Kirna[/caption]
Pühapäevasel EKRE kohaliku ringkonna kandidaatide kohtumisõhtul Taksi pubis ütles Helle-Moonika Helme mõnevõrra üllatuslikult, et on ükskõik, kas käia valimisurni juures või anda oma hääl elektrooniliselt.
Kaheksast Lääne-, Hiiu- ja Saaremaa ringkonnast riigikokku kandideerijast oli vestlusõhtule oma seisukohti tutvustama tulnud kuus: lisaks Helmele Daniel Mereäär, Kristjan Moora, Hardi Rehkalt, Palle Kõlar ja Martin Judanov.
Põnevaim osa jutuõhtust oli küsimuste voor. Peamised küsimused puudutasid energiat, koroonapiiranguid ja Ukraina sõjapõgenikke. Energia puhul polnud seekord jutuks hinnad, vaid energiatootmise viisid.
Kanade pidamine on muutunud populaarseks
[caption id="attachment_300342" align="alignnone" width="1152"]
Palivere lasteaia direktor Kerda Ledis vaatas, et kolm kana olid kahe päevaga munenud viis muna. Foto Arvo Tarmula[/caption]
Eriolukorra ajal muutus kanade pidamine nii populaarseks, et tibud on otsas.
Läänemaal kanu müümas käinud Äntu mõisa tegevjuht Rein Miller rääkis, et taas saavad nad noori kanu müüma hakata juuni keskpaigast ning 13kuuseid kanu 29. juunist. Vanemad kanad tulevad Milleri sõnul müüki karja uuendamise tõttu.
Palivere lasteaia direktor Kerda Ledis vaatas, et kolm kana olid kahe päevaga munenud viis muna. Foto Arvo Tarmula[/caption]
Eriolukorra ajal muutus kanade pidamine nii populaarseks, et tibud on otsas.
Läänemaal kanu müümas käinud Äntu mõisa tegevjuht Rein Miller rääkis, et taas saavad nad noori kanu müüma hakata juuni keskpaigast ning 13kuuseid kanu 29. juunist. Vanemad kanad tulevad Milleri sõnul müüki karja uuendamise tõttu. 
Suure-Lähtru – küla, mille Sofi Oksanen märkis maailmakirjanduse kaardile
[caption id="attachment_296824" align="aligncenter" width="2000"]
Selles kõrvalises Suure-Lähtru külas asuvas majas veetis kirjanik Sofi Oksanen 1970.–1980. aastatel oma lapsepõlvesuved. Foto: Eduard Laur[/caption]
Kui mõni Suure-Lähtru elanik peaks olema elus läbi lugenud ainult ühe raamatu, siis oleks see Sofi Oksaneni „Stalini lehmad” – küla on kõige täiega sinna sisse pandud.
Väike Suure-Lähtru elaks nagu tänini „Stalini lehmade” varjus, kuigi selle ilmumisest eesti keeles on möödas 15 aastat.
Eesti juurtega soome kirjanik Sofi Oksanen veetis oma lapsepõlvesuved kõrvalises Suure-Lähtrus sügaval nõukogude ajal, 1970.–1980. aastatel. Seal elas tema emapoolne vanaema. Kohapeal mäletatakse seda hästi. 21. sajandil elavad Suure-Lähtru raamaturiiulites Ristikivi ja Tammsaare kogutud teoste ning eneseabi- ja kokaraamatute vahel oma salaelu Oksaneni romaanid, kus väikesest Suure-Lähtrust on saanud üldistus maailmakirjanduse kaardil.
„Imelik. Ta pidi siis juba lapsena teadma, et temast kirjanik saab. Ta pidi märkmeid tegema,” arutleb elupõline suurelähtrulane Leidi Kuusemaa. „Tegi või?” pärin. „Midagi pidi ta tegema,” ütleb Kuusemaa.
Kui Suure-Lähtrus Sofi kohta küsida, hakatakse rääkima vanast Sofist, Oksaneni emapoolsest vanaemast. Esialgu pole mul sellest veel aimugi. Leidi Kuusemaa kutsub tuppa ja noogutab teadjalt. „Sofi? Muidugi. Miks ma Sofit ei tea!”
Ma ei jõua veel õieti rõõmustada, kui Kuusemaa jätkab: „Sofil hoole all olid ju kolhoosi vasikad. Ja kui hirmus uhke ta oli, et tal on soomlasest väimees. Pärast tuli välja, et polnud seal uhkustada midagi. Raamatust lugesin.”
Keerdun küsimärgiks.
Küsin üle. Oh jah. Muidugi.
Vasikate Sofi on vana Sofi, Oksaneni vanaema, kiidetud väimees aga kirjaniku isa. Oksanen ise on suurelähtrulaste jaoks Elina – nagu ta pärisnimi ongi. Sofi on pseudonüüm. „Ah Elina! Muidugi! Miks ma Elinat ei tea,” ütleb Kuusemaa. „Käis siin koos emaga, pisike pätakas oli, tulid kahekesi bussi pealt. Tüdruk oli hullusti tedretähti täis, aga vaat kui ilus ta nüüd on.”
„Olen kaheteistaastane. Oleme maal vanaema juures. Keegi peseb köögis nõusid. See peab olema vanaema. Nõud kõlisevad. Olen end just riidesse pannud, et emaga naabri juurest viieliitrise plekkmannerguga piima tuua.”
See süütu mälestus „Stalini lehmades” peaks kahtluseta olema Suure-Lähtru. Süütute mälestuspiltidega Oksanen aga ei piirdu. Ta harutab halastamatult lahti iseenda 1980. aastate Suure-Lähtru, aga ka vanaema 1940. aastate oma. Ja kui suur kirjandus elule sisse sõidab, siis laastud lendavad.
Kui Oksaneni autobiograafiline esikromaan „Stalini lehmad” eesti keeles ilmus, räägiti sellest küla peal palju. On neid, kes on siiani solvunud. Küllap mattub ka see kord legendide pärljasse uttu, aga mitte veel.
Sofi Oksanen elaks justkui tänini tolles pooltühjas hajakülas, kus pilk ühest majapidamisest teise ei ulatu, aga naabrite saladusi sosistatakse sellest hoolimata ja mineviku tumedad varjud ei lase lahti. Just pärast „Stalini lehmade” ilmumist hakkasid Suure-Lähtru raamaturiiulid täituma Oksaneni romaanidega. Neid oodati, osteti ja loeti. Loetakse praegugi.
Ja mitte ilmaasjata.
Suure-Lähtru küla on andnud ainest ka „Puhastusele”, Oksaneni seni kuulsaimale romaanile, mis on võitnud kõik kolm auhinda – Finlandia, Runebergi ja Põhjamaade nõukogu oma. Siirast rõõmu, et küla romaanide sisse pandi, tajub kohapeal aga vähe. „Kas olete uhke?” küsin. Leidi Kuusemaa kehitab õlgu. „No et ta siit pärit on. Ta on üsna kuulus ju,” põhjendan.
„On-on,” poetab Kuusemaa moka otsast, kroogib suu kokku ja teeb teist juttu.
Suure-Lähtru suhe omakandi kirjanikku on vastuoluline, see on tembitud imaginaarse ülekohtu kirbe koirohuga – Oksanen on ühtaegu „meie Elina” ja võõras sissetungija, kes tuli ja laotas „oma küla” asjad terve ilmarahva ees laiali.
Panin juba kümmekond aastat tagasi tähele, et Suure-Lähtrus jõuab jutujärg varem või hiljem ikka Oksanenini. Kild siit, teine sealt, tekkis tahtmine minna just selle pärast, kirjutada üles, mis meeltes ja mõtetes elab, kuni ei ole veel hilja.
----
Selles kõrvalises Suure-Lähtru külas asuvas majas veetis kirjanik Sofi Oksanen 1970.–1980. aastatel oma lapsepõlvesuved. Foto: Eduard Laur[/caption]
Kui mõni Suure-Lähtru elanik peaks olema elus läbi lugenud ainult ühe raamatu, siis oleks see Sofi Oksaneni „Stalini lehmad” – küla on kõige täiega sinna sisse pandud.
Väike Suure-Lähtru elaks nagu tänini „Stalini lehmade” varjus, kuigi selle ilmumisest eesti keeles on möödas 15 aastat.
Eesti juurtega soome kirjanik Sofi Oksanen veetis oma lapsepõlvesuved kõrvalises Suure-Lähtrus sügaval nõukogude ajal, 1970.–1980. aastatel. Seal elas tema emapoolne vanaema. Kohapeal mäletatakse seda hästi. 21. sajandil elavad Suure-Lähtru raamaturiiulites Ristikivi ja Tammsaare kogutud teoste ning eneseabi- ja kokaraamatute vahel oma salaelu Oksaneni romaanid, kus väikesest Suure-Lähtrust on saanud üldistus maailmakirjanduse kaardil.
„Imelik. Ta pidi siis juba lapsena teadma, et temast kirjanik saab. Ta pidi märkmeid tegema,” arutleb elupõline suurelähtrulane Leidi Kuusemaa. „Tegi või?” pärin. „Midagi pidi ta tegema,” ütleb Kuusemaa.
Kui Suure-Lähtrus Sofi kohta küsida, hakatakse rääkima vanast Sofist, Oksaneni emapoolsest vanaemast. Esialgu pole mul sellest veel aimugi. Leidi Kuusemaa kutsub tuppa ja noogutab teadjalt. „Sofi? Muidugi. Miks ma Sofit ei tea!”
Ma ei jõua veel õieti rõõmustada, kui Kuusemaa jätkab: „Sofil hoole all olid ju kolhoosi vasikad. Ja kui hirmus uhke ta oli, et tal on soomlasest väimees. Pärast tuli välja, et polnud seal uhkustada midagi. Raamatust lugesin.”
Keerdun küsimärgiks.
Küsin üle. Oh jah. Muidugi.
Vasikate Sofi on vana Sofi, Oksaneni vanaema, kiidetud väimees aga kirjaniku isa. Oksanen ise on suurelähtrulaste jaoks Elina – nagu ta pärisnimi ongi. Sofi on pseudonüüm. „Ah Elina! Muidugi! Miks ma Elinat ei tea,” ütleb Kuusemaa. „Käis siin koos emaga, pisike pätakas oli, tulid kahekesi bussi pealt. Tüdruk oli hullusti tedretähti täis, aga vaat kui ilus ta nüüd on.”
„Olen kaheteistaastane. Oleme maal vanaema juures. Keegi peseb köögis nõusid. See peab olema vanaema. Nõud kõlisevad. Olen end just riidesse pannud, et emaga naabri juurest viieliitrise plekkmannerguga piima tuua.”
See süütu mälestus „Stalini lehmades” peaks kahtluseta olema Suure-Lähtru. Süütute mälestuspiltidega Oksanen aga ei piirdu. Ta harutab halastamatult lahti iseenda 1980. aastate Suure-Lähtru, aga ka vanaema 1940. aastate oma. Ja kui suur kirjandus elule sisse sõidab, siis laastud lendavad.
Kui Oksaneni autobiograafiline esikromaan „Stalini lehmad” eesti keeles ilmus, räägiti sellest küla peal palju. On neid, kes on siiani solvunud. Küllap mattub ka see kord legendide pärljasse uttu, aga mitte veel.
Sofi Oksanen elaks justkui tänini tolles pooltühjas hajakülas, kus pilk ühest majapidamisest teise ei ulatu, aga naabrite saladusi sosistatakse sellest hoolimata ja mineviku tumedad varjud ei lase lahti. Just pärast „Stalini lehmade” ilmumist hakkasid Suure-Lähtru raamaturiiulid täituma Oksaneni romaanidega. Neid oodati, osteti ja loeti. Loetakse praegugi.
Ja mitte ilmaasjata.
Suure-Lähtru küla on andnud ainest ka „Puhastusele”, Oksaneni seni kuulsaimale romaanile, mis on võitnud kõik kolm auhinda – Finlandia, Runebergi ja Põhjamaade nõukogu oma. Siirast rõõmu, et küla romaanide sisse pandi, tajub kohapeal aga vähe. „Kas olete uhke?” küsin. Leidi Kuusemaa kehitab õlgu. „No et ta siit pärit on. Ta on üsna kuulus ju,” põhjendan.
„On-on,” poetab Kuusemaa moka otsast, kroogib suu kokku ja teeb teist juttu.
Suure-Lähtru suhe omakandi kirjanikku on vastuoluline, see on tembitud imaginaarse ülekohtu kirbe koirohuga – Oksanen on ühtaegu „meie Elina” ja võõras sissetungija, kes tuli ja laotas „oma küla” asjad terve ilmarahva ees laiali.
Panin juba kümmekond aastat tagasi tähele, et Suure-Lähtrus jõuab jutujärg varem või hiljem ikka Oksanenini. Kild siit, teine sealt, tekkis tahtmine minna just selle pärast, kirjutada üles, mis meeltes ja mõtetes elab, kuni ei ole veel hilja.
----