Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Mis on sarnast Eesti pealinnal Tallinnal ning Ukraina sadamalinnal Mariupolil? Esiteks elanike arv – Tallinnas elab 450 000 ning Mariupolis elas enne sõda 431 000 inimest. Nõukogude õhuvägi pommitas 1944. aasta märtsis Tallinna nii hullusti, et hukkus 757 inimest. Ainult 50 neist olid saksa mundris sõjaväelased ning koguni 121 olid nõukogude sõjavangid. Selle rünnaku käigus põles maha eestluse sümbol Estonia teater. Hävis või sai kannatada 30 protsenti toonase Tallinna elamispinnast. Tänavu 16. märtsil pommitasid vene väed puruks Mariupoli draamateatri, mida linnaelanikud kasutasid pommivarjendina. Selle rünnaku ohvrite arv küünib rahvusvaheliste hinnangute kohaselt 600 inimeseni.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] 30 aastat tagasi toimus Eestis kaks tõesti ajaloolist sündmust: rahareform 20. juunil ning meie põhiseadus kiideti rahvahääletusel heaks 28. juunil. See tekitas kiusatuse võrrelda tänavust ning 30 aasta tagust suve, sest näiliselt on minevikus alati kõik nii ilus ja olevik on nii nutune. Sissejuhatuseks kordan üle põhifaktid: 20. juunist 1992 kadusid Eestis käibelt nõukogude rublad ning neid asendasid uhiuued oma kroonid. 1 miljon ja 96 706 inimest käis sularaha vahetamas, kuid eks oma raha jõudis ka lasteni, kes võidunud rublade asemel ostsid jäätist säravate sentide eest. Tagantjärele tarkusega oli veel olulisem see, et kui 20. augustil 1991 oli Eesti taasiseseisvunud poliitiliselt, siis 20. juunil 1992 haakisime me end lõplikult lahti postsovetlikust majandusruumist. Tol ajal müüdi umbes 80% Eesti kaupadest endisesse Nõukogude Liitu, oma raha pööras Eesti majanduse idast läände.

[caption id="attachment_285380" align="alignnone" width="696"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] Poliitika tekitab inimestes loomulikult tugevaid tundeid.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Tallinna kõige uhkem hotell on nüüd Radisson Collection Rävala puiesteel, mis taasavati mõni nädal tagasi pärast pikka ümberehitust pidulikult. Iga luksusest kiiskava hotelli korruse uuendamiseks kulus keskmiselt üle miljoni euro, kokku 25 miljonit. Millal hotelliomanikel see raha tagasi õnnestub teenida, on paraku raske öelda, sest raha investeerides loodeti, et hotell valmib pärast pandeemia lõppu, mil välisturistid jälle Tallinna tulvavad.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm.[/caption] Mis on ühist Kaja Kallasel ja taasiseseisvunud Eesti kahekordsel peaministril Mart Laaril? Pealtnäha mitte midagi, väliselt olemuselt on nad suisa vastandid. Erinevalt näiteks Eesti ja Läti presidentidest Alar Karisest ja Egils Levitsist, kelle väline sarnasus ühisfotodel ajab naerma. Paraku sai sel nädalal kinnitust üks Kaja Kallase jaoks ebameeldiv sarnasus eelkäija Mart Laariga – mõlemad valitsusjuhi kohta noorepoolsed inimesed on välismaal väga populaarsed ja välissuhtluses edukad, aga oma valitsuse koos hoidmisega ei saa hakkama. „Peaminister Kaja Kallasele on see olnud ideaalne kriis ja toonud välja kõik ta tugevused,” ütles hiljuti kinnisvaraettevõtja Viljar Arakas. Kui jälgida välisajakirjandust, siis on Kaja Kallas seal olnud superstaar juba hea mitu kuud, sest tema tugevuste sekka kuulub veenev ingliskeelne esinemisoskus, selged sõnumid ja usutavus julgeolekupoliitilistes küsimustes.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Lugesin hiljuti Ida-Virumaal sündinud Vene ohvitseri Moritz von Kotzebue mälestusi 1812. a sõjast, mil Napoleon tungis Venemaale kallale. Von Kotzebue ja teised prantslaste kätte vangi langenud Vene ohvitserid – kellest paljud polnud üldse venelased – ei rõõmustanud, et nende elu enam ohus pole. Nad hoopis kurtsid, et ei saa rindel olla, sest just seal teeb ohvitser kõige kiiremat karjääri. Kummalisel kombel kehtib täpselt samasugune loogika ka poliitikas, sest sõda on nii suur murrang. Tõusutuule kohinat ja kukkumise kolinat kostab küllaga äsja avaldatud Kantar Emori tehtud poliitikute usaldamise uuringust. Uuringus paluti vastajatel hinnata, keda nad ette antud poliitikute nimekirjast usaldavad, keda ei usalda ning kelle kohta ei oska arvamust avaldada. Poliitikute nimekirja kuulusid suuremate erakondade juhid, eelmiste valimiste populaarsemad kandidaadid ning riigikogu esimees ja Eesti president.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Vladimir Putini 55 päeva kestnud Ukraina sõja seni ainus võit on kindel kontroll oma kodanike üle. Kui uskuda avaliku arvamuse küsitlusi, siis toetab Venemaa kodanike enamus sõjaga kaasnenud majandusraskustest ja Vene sõdurite surmadest hoolimata Venemaa presidenti. Aga isegi kui avalike arvamuse küsitlusi mitte uskuda, on Putin suutnud venelased nii ära hirmutada, et nad ei julge ühismeedias iitsatada, rääkimata tänavatele tulemisest. Aga see on ka ainus Putini võit, see-eest kaotusi on tal palju ning need on suured. Pärast edukat Krimmi annekteerimist 2014 ning Luganski ja Donetski oblastite hõivamist loodi Vene Föderatsiooni sõjaväele rahvusvaheliselt väga hea maine. Lisaks Ukraina küljest suure tüki kahmamisele parandas sõjaväe mainet jutt võimekatest väejuhtidest ja tohututest summadest sõjamasina moderniseerimiseks.

Kolmkümmend aastat on Eesti poliitikud harjunud ennast Läti kolleegidest paremaks pidama, aga nüüd on küll viimane aeg lõunanaabritelt õppima hakata. Õppeaineks on „stabiilne riigijuhtimine”. Läti peaminister Krišjānis Kariņš püsib ametis juba üle kolme aasta, kuigi tema valitsusjuhiks saamine oli suur juhuste kokkulangemine. Erinevalt 101-kohalisest riigikogust on meist suuremas riigis Lätis parlamendis ainult 100 kohta. Neist võitis Kariņši juhitud erakond Ühtsus 2018. aastal ainult 8 kohta ning valitsusliidu loomiseks tuli kokku klapitada valitsusliit viiest pisiparteist. Poliitilise loogika ja elukogemuse põhjal ei ennustatud sellisele valitsusliidule pikka ikka. Ometi püsib Kariņši valitsus tänini ametis, kuigi mõni valitsusparteidest on juba hääbunud.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Suurima sõja algusest Euroopas pärast 1945. aastat on tänaseks möödunud kümme päeva ja selle esimesed tulemused on selged. Sissejuhatuseks taustast. Venemaa president Vladimir Putin alustas sõda selleks, et minna ajalukku NSV Liidu suuruse hiigelriigi taastajana. Ta soovib relva jõul taas kokku liita Venemaa, Ukraina ja Valgevene. 9 miljoni elanikuga Valgevene pani ta juba taskusse ja kui tal õnnestub okupeerida 44 miljoni elanikuga Ukraina, siis ei jää Moldova, Gruusia ja teiste endiste liiduvabariikide iseseisvusest sisuliselt enam midagi alles. Ent nüüd sõja esimestest tulemustest. Esimene ja meile seni kõige olulisem on Balti riikide oluliselt tugevam sõjaline ja poliitiline toetamine NATO liitlaste poolt. Seni võis piirduda lihtsalt väitega, et  Balti riigid on NATO liikmed ning meid kaitseb automaatselt selle tuumavihmavari. Enam selle käibetõe kordamisega piirduda ei saa, sest kõik lääne liidrid on aru saanud Putini soovist hävitada lisaks Ukraina riigile ka NATO usaldusväärsus. Teha saab ta seda just Balti riikide ja Poola ähvardamisega.