Silt: hannes rumm

content/uploads/2021/05/hannes-rumm.jpg"> Hannes Rumm[/caption] Eelmisel nädalal käis teist aastat järjest Tallinnas Eesti inimõiguste instituudi aastakonverentsil esinemas viimane Venemaa Nobeli preemia laureaat Dmitri Muratov. Muratov pälvis ajalehe Novaja Gazeta peatoimetajana Nobeli rahupreemia 2021. aasta sügisel kahasse Filipiinide ajakirjaniku Maria Ressaga. Loomulikult näitas Nobeli komitee sellise valikuga toetust vabale ajakirjandusele neis riikides, kus ajakirjanikud riskivad tööd tehes oma vabaduse ja eluga. Vaid veidi pärast Muratovi mullust esinemist ründas Venemaa Ukrainat. Ajalehe Novaja Gazeta toimetus otsustas ise ilmumise lõpetada, sest sõjaaegse tsensuuri tõttu ei oleks nad saanud enam tõde rääkida. Osa lehe ajakirjanikke jäi Venemaale, ka Muratov. Teine osa pages läände ja annab nüüd välja ajalehte Novaja Gazeta Europe, mille toimetus asub Riias. Enne sõda viitas Muratov Tallinnas Kremli tellitud avaliku arvamuse küsimustele ning kinnitas, et Putin pole Ukrainat veel rünnanud ainult sellepärast, et 70 protsenti venelastest on sellele vastu: „Ehkki Vene televisioonipropaganda on ramminud igasse 145 miljoni inimese ajusse.” Nagu tagantjärele tarkusega teame, ei hoolinud Putin ka venelaste vastuseisust.

[caption id="attachment_327504" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm.[/caption] Mõjukas mõttekojas Euroopa Välissuhete Nõukogus välispoliitika eksperdina töötav Kadri Liik tegi seal hiljuti põhjaliku 28 riigi Vene-poliitikat käsitleva auditi. Uuringu käigus viidi kõigis kahekümne seitsmes Euroopa Liidu liikmesriigis ja Ühendkuningriigis läbi põhjalikud intervjuud (välis)poliitiliste otsustajate ja ekspertidega. Selle auditi tulemused väärivad tutvustamist, sest halbadest uudistest tiinel ajal tasub neid heade sõnumitega tasakaalustada. Alustada tuleb sellest, et Eestis ja Euroopas üldisemalt on halvaks harjumuseks rõhutada oma erimeelsusi ja kehva koostöövõimet. Auditist tuli ühemõtteliselt välja, et poliitikakujundajad kogu Euroopas peavad Venemaad ohuks oma julgeolekule. Seda ka Venemaast nii kauged riigid nagu näiteks Iirimaa ja Portugal.

caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Viimastel kuudel on kogu maailmas kõvasti laineid löönud tehisintellekt nimega ChatGPT. Otsustasin seekord Lääne Elu jaoks kolumni kirjutades veidi viilida ja intervjueerisin seda tekstirobotit. Lihtsalt avasin selle vabaks kasutamiseks oleva programmi ja tippisin sulaselges eesti keeles sinna mõned küsimused.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kindlasti on järgmisel aastal väga hea päev 5. märts. Ja mitte sellepärast, et see on pühapäev, vaid põhjusel, et sel päeval toimuvad riigikogu valimised. Eelnevas lauses ei ole mingit sarkasmi. Muidugi on tavaks kurta, et küll see valimiskampaania on vastik aeg, poliitikud teevad häälte püüdmiseks suuri rumalusi ja külvavad helikopterilt raha. Sedasama raha, mida riik meilt kui töötajatelt või tarbijatelt maksudena varem või hiljem sisse korjab. Ja eks see tõesti tüüta ära, kui valimisreklaam pressib sisse igast ühis- ja tavameedia kanalist, ummistab meie postkasti või tabab meid flaiereid jagava kandidaadi kujul toidupoe parklas.

Märkamatult on aeg jõudnud sinnamaani, et tavapäraselt hakatakse lõppevast aastast kokkuvõtteid tegema.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Praeguste jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal ahastatakse: miks ometi toimub see ülemaailmne spordi suursündmus seekord sügisel? Miks toimub see riigis, mis on rikas, aga ei austa inimõigusi? Vastus on lihtne: rahvusvahelised organisatsioonid jagunevad väärtuspõhisteks klubideks, mille uksest sisse saamine nõuab tõsist pingutamist. Ja vaba sissepääsuga laatadeks, kuhu iga soovija võib igal ajal sisse astuda.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kuna ma pean juba üle aasta Facebookis rühma „Täna, 30 aastat tagasi”, siis elan uuesti läbi aega, mil olin kahekümnendate eluaastate alguses. Loen pidevalt 30 aastat tagasi ilmunud ajalehti ning taasavaldan huvitavamaid või tagantjärele koomilisena tunduvaid uudised ja reklaame.

[caption id="attachment_285380" align="aligncenter" width="1735"] Hannes Rumm. Foto: Arvo Tarmula[/caption] 24. veebruaril alanud sõda on toonud „Venemaale tohutut kasu” ning „suurendanud Venemaa suveräänsust”, teatas president Vladimir Putin üleeile oma tänavustest avalikest esinemistest ühes kõige põhjalikumas. Iga päev sõjauudiseid jälgides kuhjuvad sündmused üksteise otsa ja kipuvad hägustama suurt pilti. Sõda on kestnud juba kaheksa kuud ja on juba ununenud, kuidas Vene dessantväelased hõivasid Hostomelis Antonovi lennujaama või kuidas teel Kiievi poole takerdusid Vene sõjamasinad 64 kilomeetri pikkusesse ummikusse. Putini üleeilsed Valdai konverentsil öeldud sõnad panid aga mõtlema, mida siis Venemaa on saavutanud ja milles väljendub selle 146 miljoni elanikuga tuumariigi suveräänsuse kindlustamine?

caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Oktoober 1992 oli nii murranguline aeg Eesti poliitikas, et sel ajal toimunud sündmused mõjutavad meid tänapäevani. 6. oktoobril valiti presidendiks Lennart Meri ning 21. oktoobril astus ametisse peaminister Mart Laari juhitud Isamaa, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Mõõdukate valitsus. Need sündmused tähistasid poliitikas põlvkonnavahetust, millega kaasnesid paljud olulised pikaajalised mõjud. Näiteks see, et Eestis ei tekkinud erinevalt meie naaberriikidest oligarhe – ülirikkaid inimesi, kelle kontrolli all on näiteks Lätis tänini suur osa poliitikutest. Kuidas nii? Nii jõhkralt, kui see ka ei kõla, oli inimeste käive laulva revolutsiooni ajal ja järel ülikiire. Need inimesed, kes olid lugupeetud ja armastatud ühel aastal, olid järgmiseks aastaks ennast juba ammendanud ja valijad pöörasid neile selja.