Silt: haapsalu linnagalerii

[gallery ids="417870,417866,417867,417868,417869,417871,417872,417873,417874,417875,417876"] Park Arvo Iho fotonäituse „Unelmate aed” piltidel on puhas, selge ja karge – justkui härmas heledad puud ja sõnajalad; tume, salapärane taevas. Esimene heidetud pilk neile Haapsalu linnagaleriis praegu vaadata olevatele fotodele petab ära. Ei, ei ole talv ja härmatis, on suvi ja kogu see heledus tegelikult õitseb ja lokkab. „See oli mu soov: näidata, et ka taimed on elus, et nad kiirgavad edasi energiat, mille nad päikeselt saavad,“ ütles Arvo Iho. On aru saada, et selle, kuidas autor niisuguse tulemuse täpselt sai, tahab ta endale hoida. Õigupoolest on linnagaleriis jaanuaris vaadata olev fotonäitus kogum kahest suuremast projektist, millest üks kannab nime „Unelmate aed” ja teine „Aphrodite lummus”. Iho on mitukümmend aastat elanud Kadrioru pargi kõrval, seetõttu tunneb väga hästi selle igat pisimatki nurka.

[gallery ids="413496,413493,413491,413492,413494,413495,413490"] Manfred Dubovi näitus Haapsalu linnagaleriis mõjub une eeskojana, vahemaailmana une ja ärkveloleku piiril, täis sosinaid ja karjeid. Olgu kohe öeldud, et seekordne käik Haapsalu linnagaleriisse oli niivõrd ebaharilik, et kui sellepärast midagi nihu läheb, siis on see täielikult minu enda süü. Teisalt ehk pidigi see nii minema, minema just Dubovi näitusega, mis hakkas õieti lehvitama ja looma just neis ebaharilikes tingimustes. Loo pealkiri on varastatud, aga sellest allpool.

[gallery ids="412602,412603,412604,412605,412606,412607,412608"]   Valdek Lauri ja Indrek Mesi ühisnäitus Haapsalu linnagaleriis naelutab vaataja ekraani ette, kus voogab ja tuksleb seeneriik. Kui uskuda Facebooki, siis seenesügis on olnud rikkalik. Ise pole metsas käinud, aga virtuaalvald on seeni pungil täis, nii et ajab üle ääre. Kahkjad udulehtrikud voogavad hordidena pärisilma, valguvad põrandale. Öökapid seenetavad kõikides tubades, kus virvendab arvuti silm. Põrandaliistude vahelt pressib naginal kärbseseeni. Kirjutuslaudade all vohavad puravikud, ühekorraga siin- ja sealpool, täiuslikud, justnagu 3D-prinditud, muhedad, aga ometi on neis midagi vaevu tajutavat, pahaendelist.

[caption id="attachment_410450" align="alignnone" width="1920"] Madlen Hirtentreu. Foto Kaire Reiljan[/caption] Madlen Hirtentreu näitus „Hällilaulu tööriistakast“ Haapsalu linnagaleriis paneb küsima, millest neid hällilaule siis õigupoolest tehakse. „Hällilaulu tööriistakast“ iseenesest on tore pealkiri. Tahaks kohe näha, mis seal siis on. Kõigi nende krüptiliste väljapanekukokkuvõtete seas – sest mis see pealkiri muud on kui kokkuvõte – mõjub „Hällilaulu tööriistakast“ kuidagi arusaadava ja praktilisena. Tekib õigustatud ootus, et astud sisse, sorid natuke, leiad, mis vaja, ja teed hällilaulu nagu niuhti valmis. Teed võibolla teise ja kolmanda ka.

[gallery ids="410333,410334,410335,410336,410337,410338,410339,410340,410341,410342,410343,410344,410345,410346,410347,410348,410349,410350"] Fotod Kaire Reiljan Kunstnik Madlen Hirtentreu laupäeval Haapsalu linnagaleriis avatud isiknäitus „Hällilaulu tööristakast” viib vaataja hällilaulude maailma. „Hällilaul on hellituslaul neile, keda enam ei ole, või hellituslaul nõrgematele," ütles kunstnik näituse avamisel. Tema sõnul põhineb näitus sellel, et leida õrnu sõnu neil, kes on meie seast läinud või ka neile, kes on veel tulemas. „Hällilaul on õrn laul,” ütles Hirtetreu.

[caption id="attachment_407759" align="alignnone" width="696"] Peenest traadist taimed heidavad varje. Foto Malle-Liisa Raigla.[/caption] Eike Epliku „Päeva varjus” täidab Haapsalu linnagalerii tumedate varjudega, mida heidavad seintele pitspeened traadist keeratud taimed.

[gallery ids="404407,404409,404411,404413,404415,404417,404419,404421,404423,404425,404427,404429,404431,404433,404435,404437,404439,404441,404443,404445,404447,404449,404451,404453,404455,404457,404459,404461,404463"] Karel Koplimets uurib Haapsalu linnagaleriis James Tilly Matthewsi haigusloo näitel pettekujutelmi ja paranoiat. Juhtum nr 18. James Tilly Matthews“ kuulub juhtumite ritta, mis uurivad hirmu, paranoiat, pettekujutelmi ja eelarvamusi. Juhtum nr 16. Hirmu elemendid (viis võimalikku maailmalõppu). Vilde tee juhtum. Akna/ukse taga varitseb mõrtsukas, jõudnud uurijale/vaatajale jälile. Juhtum nr 12. Kalamaja. Salalik ja pahaendeline linnaosa. Piirid kaovad, fiktsioon ja reaalsus segunevad. Kes ütleks, kust jookseb piir normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel? Kõike seda on Koplimets uurinud ja näitustele pannud, nummerdatud juhtumitena. „Juhtum nr 18. James Tilly Matthews“ pole juhus.

[gallery ids="397122,397124,397126,397128,397130,397132,397134,397136,397138,397140,397142,397144,397146,397148,397150,397152,397154,397156,397158,397160,397162,397164,397166"] Fotod Andra Kirna Haapsalu linnagalerii uuele näitusele „Lahti pakkida ja kokku voltida“ tasuks läheneda lihtsa nõuande järgi: süüvi detailidesse. Ära vaata, et lihtsalt euroalused! Euroalused on seal tõesti. Olid juba siis, kui ma kaks päeva varem näitusesaali kiigates läbi klaasi neid silmitsesin ja pidasin… Noh, ma ei teagi milleks. Millekski, mille peale midagi tekib. Aga ei. Ongi euroalused, mitte lihtsalt ja mitte ainult, aga olemuslikult nii domineerivad, et kuraator Agur Kruusing saadab mu nende vahele ekslema sõnadega: „Süüvi detailidesse! Ära vaata, et lihtsalt euroalused!“

[caption id="attachment_395109" align="aligncenter" width="2000"] Palakatega kinni kaetud laeakendest immitsev valgus täidab kunstisaali kahkja tontliku kumaga. Foto: Andres Hion[/caption] Pire Sova näitus „Inglid näljastreigil“ Haapsalu linnagaleriis neelab vaataja Schwarzschildi musta auku, mis kägardab ruumi paberitükina kokku ja kustutab aja. Kui juba inglid, olgu või näljastreigil, siis võiks alustada Dantega. Kõik lootus jätke, astudes siit sisse.