7 C
Haapsalu
Reede, 29. märts 2024

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Haapsalu linnagalerii

Silt: haapsalu linnagalerii

Imelik vahepeal olemise tunne Haapsalu linnagaleriis

[caption id="attachment_380659" align="alignnone" width="696"] Ann Pajuvälja väljapanek „Öötaevas loob stseeni” Haapsalu linnagaleriis on unenäoline, hele ja heas mõttes hõre. Foto: Andres Hion[/caption] Ann Pajuvälja näitus „Stseenid öötaevas” Haapsalu linnagaleriis viib vaataja kummalisse vahemaailma une ja ärkveloleku piiril. Kui inimene on piiril, siis pole ta õieti kuskil. Ei siin- ega sealpool, vaid mingis imelikus vahemaailmas, mis pole see ega teine. Riigipiir, une ja ärkveloleku piir… Samm ühele või teisele poole muudaks kõike – sa teaks, kus sa oled. Seega on piir tegelik, piirilolek irreaalne. Une ja ärkveloleku vahel eksisteerivad linnad on lõputud, täis kitsaid tänavaid, laiu alleesid ja hämaraid parke, kus hulkudes kerkivad udust katedraalid, kaarduvad sillad ja puuvõrast paiskub sädinal õhku väikeste lindude parv.

Iseenese hirmus nägu Haapsalu linnagaleriis

[gallery ids="378303,378306,378308,378311,378313,378315,378317,378319,378321,378323,378325,378327,378329,378331,378333,378337,378339,378341"] Malle-Liisa Raigla fotod Hanna Piksarve ja Uku Sepsivarti ühisnäitus Haapsalu linnagaleriis sobib südasügisesse nagu rusikas silmaauku. Nii nagu jumal lõi inimese omaenese näo järgi, loob inimene omaenese näo järgi hernehirmutise. Ja kui ta hirmutist silmates kohkub, kas siis kohkub ka jumal inimest silmates, pidades teda kooljaks või marduseks? Mis nägu tal õieti on, tollel nüüdisaja inimesel? On see nii hirmus, et kohutab? Hanna Piksarve ja Uku Sepsivarti „Hernehirmutisel on inimese nägu” kohutab inimest küll. Juba ukse pealt kohutab, kui pilk peatub üleelusuurusel laastukujul – Uku Sepsivarti „Kobrasskulptoril” – ja seal see peatub, sest „Kobrasskulptor” on pandud täpselt niisuguse koha peale, et mööda vaadata temast ei saa. Aga pilk ühe asja küljes kinni, muutub inimene päris kaitsetuks, ta ei pane ümbritsevat tähele. Galerii oli tühi, võin vanduda, et oli, aga äkitselt on seal kunstisaaliproua, pööran pead, et tervitada, ja silman galeriinurgas liikumatut kogu, kes põrnitseb ainiti telefoni, mis pomiseb päevauudiseid. Tolle eikuskilt välja ilmunud kunstisaaliproua malbe hüüatuse ja musta kogu peale kohkun tõsiselt.

Ruumi täitmine ehk näitus, mida justnagu polegi

[caption id="attachment_375185" align="alignnone" width="696"] Näitus "Mäng on töö". Foto Andres Hion.[/caption] Reimo Võsa-Tangsoo ja Martin Buschmanni ühisnäitusele Haapsalu linnagaleriis tuleks kindlasti minna. Emotsioonid on garanteeritud.

Liisi Eelmaa näitab linnagaleriis olemise muutumist

Liisi Eelmaa näituse avamine. Foto Andra Kirna Teatrikunstnik Liisi Eelmaa avas kolmapäeval Haapsalu linnagaleriis näituse „Miraaži eel maa”, mille täidavad teisest dimensioonist pärit valgused.

Anna Škodenko – kunstnik, kes valdab sõna

[caption id="attachment_358934" align="alignnone" width="2000"] Maali- ja installatsioonikunstnik Anna Škodenko paiskab vaataja Haapsalu linnagaleriis otse katastroofijärgsesse maailma. Foto: Urmas Lauri[/caption] Nelja aasta eest Köler Prize’i pälvinud maali- ja installatsioonikunstnik Anna Škodenko paiskab vaataja Haapsalu linnagaleriis otse katastroofijärgsesse maailma. Škodenko „Kunagi ammu tundsin üht inimest…” kõneleb tunnetest ajal, kui sõda varjutab kõik, ja vestab loo. Sel pole otse poliitilist mõõdet, aga ometi on. Tundliku sõnatundjana – ja sõnad on Škodenko jaoks väga tähtsad – lõpetab ta pealkirja kolme punktiga. Sõnailmas pole aga kolm punkti lõpp, vaid katkestus. Lause jätkub, rullub looks, olgu siis kirjas või meeles. Kunagi ammu tundsin, aga… Mis temast sai? Kus ta on? Kas ta on? Kas ta muutus või kadus? Miks? Ja mis edasi sai?

Noored kunstnikud kutsuvad mängima

[caption id="attachment_356846" align="alignnone" width="2000"] Installatsioon „Armastus esimesest püssikuulist”. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Läänemaa ühisgümnaasiumi ja Haapsalu kunstikooli õpilaste ühisnäitus Haapsalu linnagaleriis püsib näiliselt mängu lainel ja kutsub ilmsüütut vaatajat kaasa lööma. See on muidugi lõks. Paremal juhul lõpeb kutse kaasa mängida tühjade lubaduste prügikastis. Halvemal juhul neeldub vaataja Bermuda kolmnurka. Pealkiri „Mängu lainel” on täpne. Mängu(lisust) ja võimalust kaasa lüüa leidub näitusesaalis küllaga. Juba galerii uksel võtab tulija vastu „Õnneloos” – mahukas installatsioon, kust valida huupi toruke, leida krüpteeritud sõnum ja seinalt sõnumi tähendus. Ei saa salata, „Õnneloos” nagu iga teinegi hasartmäng tekitab sõltuvust. Isegi Haapsalu linnagalerii tarmukas valvur märgib, et „Õnneloos” meeldib vaatajatele väga. Kihk üha uute torukeste järele haarata võtab võimust, kuni saab selgeks – mitte iga võit pole võit.

Marina Aleksejeva rändab sisemaastikel

[caption id="attachment_354521" align="alignnone" width="2000"] Marina Aleksejeva näitus „Uus kord” Haapsalu linnagaleriis mõjub oma mastaapsuses jõuliselt ja raputavalt. Foto: Urmas Lauri[/caption] Haapsalust pärit kunstniku Marina Aleksejeva näitus „Uus kord” Haapsalu linnagaleriis paljastab peidetud hingemaastikud. Lugesin hiljaaegu Loomingu Raamatukogus ilmunud „Ööpäevikut” – Mehis Heinsaare võõrikuid psühhogeograafilisi ülestähendusi inimese (omaenese) unenäolistest hingemaastikest. Kõige muu seas kirjeldab Heinsaar seal, kuidas „järgnevatel aastatel hakkas A. hinges arenema lageraba. Suur õõtsuva pinnasega maa-ala harvade igerike mändidega, sookailudega, jõhvikatega, kus suuremat elu pole… Vaid kummaliselt hõljuvad mälestused laugaste kohal, mis meelitavad virvatuledena ligi rabasse eksinut, eksitavad uttu, narrivad teda, kuni kukutavad vette. A. ise on see eksinu.”