Silt: Anvar Samost

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Rahatrükk, buumiv kinnisvaraturg ja vajadus uute eelarvetulude järele teevad kinnisvaramaksu idee väljakäimise Eestis aina tõenäolisemaks. Tänavu esimeses kvartalis – ja see kvartal on enamasti Eesti kinnisvaraturul kõige vaiksem – tehti Eestiskokku 13 700 kinnisvara ostu-müügitehingut, viiendiku võrra rohkem kui 2020. aasta samal ajal. Kinnisvaratehingute koguväärtus oli 1,15 miljardit eurot. Sellest kõrgem on tehingute koguväärtus olnud vaid eelmise aasta viimases kvartalis ja 2006. aastal ehk eelmisel buumiajal, millest räägitakseseni legende.

[caption id="attachment_126770" align="aligncenter" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Ametnike ringis tehtavate otsuste must kast on poliitikute omast oluliselt suurem ja lisaks kasvab pidevalt, kuid enamasti ei pane me seda tähele. Eesti Ekspress on avaldanud järjest ülevaateid sellest, kuidas eelmine peaminister Jüri Ratas oma ringsõitudel majutus, külalisi võõrustas või mida teda külla oodanutele kaasa võttis. See on jätnud paljudele mulje, et peaminister jõi ise kõik autosse kaasa pandud pudelid tühjaks, aga minu jaoks oli silmatorkavam üks teine kordunud motiiv. „Jüri Ratase ajal käis [Stenbocki maja ametikorteris] toimunud nn musta kasti õhtusöökidel riigi mitteformaalne juhtimine. Mustaks kastiks hüüti neid seetõttu, et seal osalesid vaid valitsusparteide tähtsamad ninad, neile söödeti ette mingid teemad ja ametnikud kuulsid hommikul üllatusega, mida õhtul ja öösel oli otsustatud.” Ja et veel selgem saaks, siis teine tsitaat Ekspressist siia lisaks: „Eesti Ekspressiga rääkinud ametniku sõnul nimetasid töötajad neid õhtusööke omakeskis „mustaks kastiks”, sest pidude käigus sündisid mõnigi kord „imelikud kokkulepped”, mille sünnilugu ametnikele segaseks jäi.” Ehk siis, kujutage ette: rahva poolt vabadel valimistel mandaadi saanud erakondade juhid, kes olid moodustanud parlamendi poolt heaks kiidetud valitsuse, arutasid üksteisega riigiasju ning ametnikke polnud mitte üksnes juures, vaid nad said ka alles hiljem teada, mida kokku lepiti! Vägisi meenuvad kümned poliitikute bürokraatide poolt kodustamise klassikasse kuuluvad sir Humphrey tsitaadid sarjast „Jah, härra minister!”.

Erakonnad on presidendikandidaatide valimisega ettevaatlikud ning ka laiem avalikkus ei ole uue riigipea isiku peale veel tõsisemalt mõtlema hakanud. Aprillis 2016 oli Eesti praegusega võrreldes hoopis teistsugune koht. Lapsed käisid koolis, restoranid olid avatud, samuti kaubanduskeskused. Toimusid kontserdid ja teatrietendused. Välismaale reisida oli lihtne ja populaarne. Kaitsemaski kandvat inimest märgates võis olla kindel, et tegu on Jaapani turistiga. Riigikogus oli esindatud kuus erakonda viie asemel, lisaks kaheksa fraktsioonita saadikut. Siim Kallas pidas kõne, kus teatas, et kandideerib presidendiks. Presidendiks kandideerimise kavatsust Reformierakonna kandidaadina oli kinnitanud ka Marina Kaljurand, sama soov oli Urmas Paetil. Aga muidugi oli palju sarnast – näiteks peaminister oli Reformierakonnast. Aprillis 2021 omal initsiatiivil keegi end presidendikandidaadiks seadnud ei ole, keegi isegi ei oota, et peaministri erakond mõne kandidaadi välja käib. Õigupoolest on vaid üks poliitikaväline teadlane, Tarmo Soomere, öelnud vastuseks ajakirjaniku küsimusele, et kui pakutakse, siis ta on nõu

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Eesti majanduse kasvuväljavaated on suurepärased. Nii näitavad äsja avalikuks tehtud Eesti Panga ja rahandusministeeriumi prognoosid, aga nagu ikka jääb küsimus: kuidas pidu lõpeb? Rahandusministeerium ennustab tänavu majanduskasvuks 2,5 protsenti ja tuleval aastal 4,8 protsenti. Seejuures on rahandusministeerium Eesti Pangast konservatiivsem. Keskpank prognoosib 2021. aasta majanduskasvuks 2,7 protsenti ja 2022. aasta kasvuks viis protsenti.

Sotsiaalmeedia näib küll kohana, kus kõik on kohal, kuid tegelikkus on täiesti teistsugune: ärilistel motiividel toimiv läbipaistmatu kogum mulle. Seetõttu ei sobi see ka avalikuks kommunikatsiooniks. Paljusid meediaettevõtteid on mingil hetkel tabanud ebameeldiv üllatus külastusstatistika järsu vähenemise näol, mille põhjuseks on USA sotsiaalmeediamonopoli Facebook kaudu tuleva liikluse äralangemine. Kel juhtus see aastal 2014, kel alles 2018, kuid põhimõtteliselt oli skeem alati sama: sa võid pikaajalise tööga koguda suure hulga jälgijaid, kuid kui Facebook algoritmi muudab või algoritm suure liiklusega võõras keeles veebilehel tema meelest ärile sarnaneva tegevuse tuvastab, tuleb edasise liikluse eest hakata raha maksma. Muide, samamoodi on juhtunud ka mõne populaarse Ee

[caption id="attachment_126770" align="aligncenter" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Reedel möödus aasta koroonaepideemia esimese laine tõttu Eestis eriolukorra kehtestamisest. Meie kõigi tegelikud vaated vabadustele ning õigusriigile on selle aja jooksul saanud kõvasti selgemaks, sest kriis on halastamatu retoorilise eesriide mahakiskuja. Üks kõrge ametnik, kes aasta tagasi õhtuti koos valitsuse liikmetega Stenbocki maja uksest sisse ja välja liikus ning pikkadel aruteludel istus, on meenutanud, et kõige hirmutavam polnud mitte haigus, vaid üleüldine avaliku õhkkonna muutus. Tema jaoks väljendus see sama Stenbocki maja ees seisnud ajakirjanike poolt sisenejatele hüütud küsimustes: „Millal eriolukord tuleb? Millal valitsus lõpuks eriolukorra kehtestab?” Eelmine, aga eriti praegune Kaja Kallase valitsus said raevukat kriitikat iga kord, kui nad viiruse leviku laienedes kohe uusi ja karmimaid piiranguid ei kehtestanud. Iga rakendamata jäänud teadusnõukoja soovitust hinnati kuriteoks rahva tervise ja turvalisuse vastu. Loomulikult oleks võinud kõiki juba rakendatud keelde kehtestada oluliselt varem, laiemalt, rangema kontrolli ja karistustega. Tegelikult oleks hirmutav hoopis vastupidine olukord: kui peaminister, valitsus ja ametnikud ei kõhkleks inimeste vabaduste ja õiguste piiramisel.

Kui juba võrdleme käimasolevat võitlust koroonaviiruse vastu sõjaga, siis peame meeles pidama, et demokraatlikus riigis ei tee otsuseid ka sõjas mitte kindralid, vaid poliitikud. Kohe saab täis aasta võitlust koroonaviirusega, maailmas ja Eestis. Kui eelmisel vabariigi aastapäeval ei kasutanud sõja metafoori keegi suurte institutsionaalsete kõnede pidajatest peale kaitseväe juhataja, siis seekord jäi silma, et seda tegid ka luteri kiriku peapiiskop, riigikogu esimees, peaminister ja õiguskantsler. Ise hakkasin sõja peale mõtlema, kui proovisin kokku arvata, kui palju minu kahel lapsel on päris õigeid koolipäevi vahele jäänud, kuna kuude kaupa on oldud distantsõppel. Kas see lünk hariduses kujundab mitut tulevast põlvkonda, samamoodi nagu viimane maailmasõda või nõukogude okupatsiooni lõpp kujundasid minu (eakaaslastega võrreldes vanade) vanemate ja minu enda oma? Paljusid inimesi nimetame juba ligi aasta eesliini

[caption id="attachment_126770" align="aligncenter" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Euroopa Liitu ei maksa Nõukogude Liiduga võrrelda. Kui aga kahe nii erineva liidu vahel hakkab leiduma liiga palju paralleele, siis peaks küsima, mis on valesti. Jälgin mitme Euroopa Komisjoni voliniku Twitterisse tehtavaid postitusi. Ajakirjanikuna tuleb kursis olla, aga pigem selleks, et meeleolusid tabada. Kõige olulisem neist on mõistagi Eesti voliniku Kadri Simsoni kirjutatav. Kuigi ma ausalt öeldes ei usu, et Kadri Simson ka tegelikult neid postitusi teeb. Esiteks on kõikide volinike postitused üsna klassikalise viletsa suhtekorralduse moega. Aga teiseks ma pisut tunnen Kadri Simsonit ja ei usu, et tema suudaks lisaks klišeelikule vormistusele sedavõrd sisuliselt jaburat teksti produtseerida. Minge vaadake ise ja kui te olete vanem kui 45 aastat, siis tekib paljudel kindlasti lõpuks tunne, et midagi sarnast olete juba kuskil teises riigis loosungitelt ja lehtede esikülgedelt lugenud. Nii ei peaks tegelikult olema. Euroopa tippametitesse saanud inimesed, on nad siis eestlased või mõnest muust, teistsuguse ajalooga rahvusest, peaksid saama säilitada võimaluse suhelda inimlikult ja edastada sõnumeid, mida nad vähemalt mingil määral ise usuvad. Aga tundub, et kedagi ei huvita, keegi ei taju siin vastutust asjade eest, mis oleks nagu väikesed, aga tegelikult on olulised, sest tihti määrab keel sõnumi. Väikestest asjadest algavad suured.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Ootamatult sündinud uus valitsus võtab päeva korraga, sest üksteist ei usaldata ning jätkuv koroonakriis haarab lõviosa tähelepanust ja energiast. Reformierakonna ja Keskerakonna esimene kahe peale tehtud valitsus on suurem muutus Eesti poliitikas kui eelmisse koalitsiooni Keskerakonna ja Isamaa poolt EKRE kaasamine. Samas ei maksa oodata, et näeme poliitikas suuri muutusi, sest tegemist on valitsusega, kelle eesmärk on järgmiste riigikogu valimisteni jooksev Eesti elu ära hallata.