Silt: Anvar Samost

Paljudel Eesti inimestel on tõsine hirm.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Ühes 25 aasta eest eetrisse läinud „Kreisiraadio" naljaseriaali osas oli mitu sketši, mis mõjuvad tänase Eesti poliitika foonil aktuaalsena. Esimeses neist saabuvad Moskva rongiga Balti jaama multifilmitegelased krokodill Gena ja Tšeburaška. Kui populaarses lastefilmis olid nad nunnud, siirad ja heatahtlikud, siis sketšis astuvad vagunist perroonil ootava telereporteri mikrofoni ette kaks ropendavat halturnikut, kes selgitavad, et kavatsevad Eestis kontserttuuril šašlõkki müüa ja striptiisi näidata, ning teevad solvavaid märkusi taksojuhtide aadressil. Nali seisneb selles, et vene keeles esitatud dialoogi edasi andvad eestikeelsed subtiitrid räägivad hoopis luulekavadest ja lastehommikutest, ilma ühegi roppuseta.

[caption id="attachment_126770" align="aligncenter" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Pärast ootamatult suurt lahkujate lainet Keskerakonna riigikogu saadikurühmast on kunagine Eesti kõige populaarsem partei peaaegu maha maetud. Pika ajalooga erakond on aga ühe tuntud poliitiku sõnu laenates vabatahtlik mittetulundusühing, mida juhtida ei saagi, teisalt just selle tõttu erakordselt visa nähtus, kelle jaoks kriis on lihtsalt arengu paratamatus. Riigikogus on Keskerakonnal nüüd kõigest kuus liiget. Jah, kuus, sest Jüri Ratas on erakonnast sama hästi kui lahkunud. Pärast riigikogu valimisi oli Keskerakonna fraktsioonis kaotusemeeleolu, sest eelmiste valimiste 26 kohast (sedagi luges erakond ebaõnnestumiseks) jäi järele vaid 16. Aga kõigest üheksa kuud hiljem on neistki kadunud kümme ja Keskerakond on esimest korda ajaloos Eesti parlamendi kõige väiksem saadikurühm. Kolleeg Uku Toom kirjutas mõne päeva eest väga tabavalt, et kui Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart ütleb, et partei tuleb praegusest kriisist välja, siis võib seda uskuda või mitte uskuda – aga väga raske on näha, kuidas parlamendifraktsioon kriisist välja tulema peaks.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Kui täna 2023. aasta jaanuari tagasi vaadata, tundub, nagu oleks tegu mingi hoopis varasema aasta jaanuariga. Vahepeal on toimunud enneolematu tulemusega riigikogu valimised, rahale on tekkinud taas hind, kogu poliitiliste eelistuste väli on tagurpidi pöördunud ja mure Euroopa kiireima inflatsiooni pärast asendunud murega Euroopa sügavaima majanduslanguse pärast. Kes oleks osanud eelmisel aastavahetusel oodata, et 2023. aasta viimastel päevadel ütleb endine Reformierakonna esimees Andrus Ansip valimised rekordilise osakaaluga võitnud Kaja Kallase kohta, et kui 70 protsenti Eesti rahvast soovib peaministri tagasiastumist ja kui valitsuse toetus on napp 33 protsenti, siis seda tuleb pidada julgeolekuohuks?

Põhiseadus ütleb väga selgelt: „Kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada.

[caption id="attachment_126770" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Olen alates 1990. aastate algusest päris palju turistina Ameerika Ühendriikides käinud. Olid ajad, kus see oli Eestiga võrreldes väga kallis lõbu. Mida aasta edasi, seda väiksemaks muutusid siiski erinevused hindades. Kümmekond aastat tagasi oli näiteks Floridas juba Eestiga võrreldes päris odav turist olla. Ja teistpidi – oma esimesel pikemal USA reisil 1992. aastal kohtasin Georgia osariigis üsna rikast meest, kes rääkis silmi pööritades sama aasta kevadel aset leidnud elu esimese Euroopa reisi muljeid, eelkõige sellest, kui kallis oli tema vaates Pariisis ja Roomas kõik olnud. Aga viimastel aastatel on vaatamata kiirenenud hindade kasvule Eestis USA eest ära liikunud.

[caption id="attachment_255064" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Küllap on paljud tähele pannud, et elekter pole Eestis odav. Hea küll, halb nali. Proovin uuesti: küllap on paljud tähele pannud, et elekter on viimase kolme aasta jooksul mitte üksnes kallimaks läinud, vaid palju kallim kui Soomes ja Rootsis, mis ometi on ühed maailma kõrgeimate hindadega riigid.

Politoloogid on Eesti erakondade toetuse näitajates toimunud muutusi nimetanud pöördelisteks. Nii on, aga kas pööre on püsiv? Kas reaalses igapäevapoliitikas midagi olulist muutub?

[caption id="attachment_255064" align="alignnone" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption]

Eesti laadi suurde valuutatsooni kuuluvasse väikesesse majandusse tuleb raha ja jõukust juurde peamiselt kahel viisil.

Esiteks saab raha riiki tulla läbi ekspordi. Teeme siin midagi, kaupu või teenuseid, mida teiste riikide inimesed osta tahavad, ning kui kaupleme kasumiga, jääb raha meile. Teiseks saab uut raha Eestisse tulla, kui välismaalane, kel on raha, selle ise siia toob – kas ostab kinnisvara, alustab äri ja investeerib või laenab Eesti inimesele või ettevõttele. Nii laenude kui ka välismaiste investeeringute eesmärk on raha kasvatada, investori vaatest kiiremini või vähemate riskidega kui tema kodumaal.

caption id="attachment_255064" align="aligncenter" width="900"] Anvar Samost. Foto: erakogu[/caption] Viimased kuus kvartalit on Eesti sisemajanduse koguprodukt, tuntud ka lühendi SKP järgi, languses olnud. Teisisõnu on majandus olnud languses kuus kvartalit. Kas see tähendab, et meil on käes majanduskriis? Lihtne vastus on, et ei ole. Majanduskasvu, millega me Eestis valdava osa iseseisvuse taastamise järgsest ajast harjunud oleme, ei ole. Aga isegi see vastus pole päris õige, sest hinnad kerkivad ja vähemalt nominaalselt on raha majanduses rohkem – tõusevad palgad, maksudena kogutavad tulud, paljude ettevõtete käibed.