Silt: Ahto Lobjakas

[caption id="attachment_197366" align="alignnone" width="1795"] Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv[/caption] Kui Jüri Ratas teisipäeval poliitilisse looteasendisse tõmbus, näis korraks, et pole enam midagi, mis suudaks selle valitsuse võimult kangutada. Kui Keskerakond järjekordse korruptsioonisüüdistuse peale silmagi ei pilguta, läheb ta järgmistele valimiste vastu hävingule. Ratas jääks peaministriks, aga seda üksnes tegemaks EKRE-le ja Isamaale silda uude poliitilisse olukorda. Selles oleks poliitiline tsenter täiesti tühi ning „kultuurikonflikt” põlistatud erakondliku konkurentsi ainsaks teljeks. Sellest, mis praegu on oluline näiliselt – abielu ja muu paremäärmuslik agenda –, saaks poliitilise reaalsuse keskpunkt. Miski muu valijaid lihtsalt ei mobiliseeriks. Tekiks kahemõõtmeline vastasseis „konservatiivide” ja Reformierakonna vahel. Sotsid ja Eesti 200 jääksid selles vältimatult marginaalideks, Reformierakonna kahvatumateks koopiateks. Reformierakond ise võib jääda parteidest suurimaks, kuid ei moodustaks kunagi valitsust enne, kui ta väärtuskonfliktis rituaalselt alistub ja paremäärmuslastega koalitsiooni läheb. EKRE ja Isamaa jagaksid omavahel Keskerakonna eestikeelsed valijad. Kõlvarti juhitud Keskerakonnast saaks titulaarne venekeelse elanikkonna partei, mis ei võtaks enam kui 10 protsenti häältest.

[caption id="attachment_197366" align="alignnone" width="1795"] Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv[/caption] Pandeemia on esmajoones ühiskondade, mitte inimeste tervise test. 2020. aasta lõpuks on see fakt veel varjule jäänud, aga kui praegune seis peaks mingil põhjusel – näiteks Covid-19 hakates muteeruma samal kiirusel või kiiremini, kui seda teeb tavaline gripp – saama ka järgmise aasta reegliks, siis aasta pärast on see teema palju tuttavam. Mida globaalsem on kriis, seda lokaalsemad hakkavad olema lahendused. Mida kiiremini ja kauemaks sulguvad piirid ja katkevad transpordiühendused, seda rohkem jäävad ühiskonnad silmitsi iseenesega. Ja seda enam tuleb neil loota, et see, mis neil on, toimib ilma väliste tugedeta. Kui vaja, siis toimib sisemiste ja väliste jõudude kiuste. Küsimus on institutsioonides. Institutsioon võib näida keerulise ja hämara mõistena, kuid tegelikkuses on teda sama lihtne ära tunda nagu elevanti, mida varem on nähtud ainult pildi pealt.

[caption id="attachment_197366" align="alignnone" width="1795"] Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv[/caption] Sõnavabaduse valuliseks teemaks tõusmine praeguses Eestis on mõistetav. Võimul on valitsus, mille liikmed on algusest peale lähtunud arvestusest, et võitluses isikuvabadustele rajatud elulaadiga on ajakirjandusel võtmetähtsus. Ajakirjandusvabaduse ründamine on osa nende poliitilisest „tööriistakastist” ja peegeldab autokraatiat ihalevate paremäärmuslike poliitikute loomulikke instinkte kogu maailmas. Ajakirjandust näevad sellised tegelased mobilisatsioonivahendina ning kohtlevad nii ajakirjandust kui ka selle tegijaid nagu nullsummamängus: kes ei ole meiega, on meie vastu. Kuid võitluses EKRE viljeldava seguga rumalusest ja väikeste inimeste suurtest egodest on suur annus silmakirjalikkust, kui ajakirjandusest juttu tuleb. „Sõna on vaba” on loosung, mis korraga ütleb väga palju ja väga vähe. Eestis 2020 näib ta ütlevat, et ekstremistide rünnak ajakirjandusele on tagasi löödud ja viimane võib oma tööd – mõõdukalt – jätkata. Selles järelduses on aga kaks omavahel seotud viga. Esiteks, muutused on juba toimunud: tonaalsused nihkunud, piirid ringi tõstetud, brutaalsustega harjutud. Elu läheb edasi – see, mis märtsis-aprillis 2019 tundus šokeeriva ja vastuvõetamatuna, on praegu saanud igapäevaseks ja osaks tegelikkusest, millesse mõistlikud inimesed ei saa parata ja millega tuleb seetõttu lihtsalt leppida.

Jõuludejärgse jõudeelu lõpupoole kuulsin ma kolmelt Eestis ringi rändavalt hispaania tenorilt juhuslikult sõnu, mis andsid sellele kolumnile täiesti uue alguse ja uue suuna. Mõte anda ülevaade Eesti viimase kümne aasta poliitilistest bilansist tundus järsku üsna tühjana. Need sõnad olid „noble ideal”. Pärinevad nad Broadway muusikalist „Mees La Manchast”, mille muusikud on tõlkinud hispaania keelde. Kui täpne olla, siis tagasi tõlkinud, sest muusikal on lugu don Quijote’ist, kes omakorda on sündinud Miguel de Cervantese vaimust. Cervantes on üks uue aja apostleid esimese meie mõttes päriskirjanikuna, romaanikirjanikuna.

[caption id="attachment_197366" align="alignnone" width="1795"] Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv[/caption] Rahvusäärmuslastest võimuvõtjate eksperimendid Eesti valitsuses on saanud võimalikuks tänu kahele eeldusele. Esimeses järjekorras vajavad need eksperimendid liberaalset maailmakorraldust; teises äärmuspopulistidest poliitikute absoluudile lähenevat veendumust, et hauatagust elu pole olemas ei otseses ega ülekantud tähenduses. Teine eeldus on intellektuaalselt triviaalne. Tähendab ta seda, et poliitik teab — või vähemalt on veendunud —, et tal ei tule oma tegude eest vastutada. Nii võib arvata, et 1970. aastatel Marxi „Kommunistliku partei manifesti” eesti keelde toimetanud eks-kommunist vaevalt usub põrgu olemasollu kusagil mujal kui maa peal — või jumaliku palga tasumisse. Kui lisada siia südametunnistuse puudumine, saame poliitiku, kelle käsi (ja keelt) ei seo lisaks ükski maapealne eetika. Esimese eeldusega on lugu keerulisem ja mitmetasandilisem. Antiliberaalse poliitiku mugavustsoon on liberaalne poliitiline keskkond. Selle puudumine eeldab erakorralist relvakasutusoskust ja/või suurepäraseid füüsilisi eeldusi — või vähemalt machiavellilikke vaimseid võimeid. Viimased oleks nende valdaja tõstnud muidugi juba Nõukogude Liidu ajal kohaliku nomenklatuuri ridadesse ja polnuks vaja kannatada vahepealset poliitilisel kõnnumaal veedetud veerandsajandit. Viimane kümnend on meile õpetanud, et kiiresti üksteisele järgnevatest kriisidest räsitud liberaalne poliitiline õhustik loob viljakad tingimused populistidele. Populistide omavahelise konkurentsi loogika annab eelise suuga kõige suurema linna tegijale. Kõige odavam on sellist hingeõhulist ülesehitustööd teha mingi versiooniga teesist „see, mis meid siia on toonud, meid enam edasi ei vii” (vabandused  endisele riigipeale, kui ta peaks oma poliitilises hauas pöörlema). Siin jõuame liberaalses poliitilises kliimas õilmitseva antiliberaalse poliitiku paradoksi südamesse. Kui revolutsioonid söövad oma lapsi, siis konservatiivid on isatapjad — või meie tagasihoidlikumates ja pisemates oludes selle käe raevukalt klähvivad hammustajad, mis neid toidab. Seetõttu on iga sellise poliitiku karjääris omakorda kaks faasi. Esimene möödub liberaalset päikest õgides, seni kuni teda on. Seda faasi on igal pool ja meilgi tüdimuseni lahatud.

On taristuprojekte, mis on mõttekad ja on neid, mis seda pole. Otsustav ei ole tingimata see, kas valitsusel mõneks projektiks raha on või mitte. Määrav peaks olema nn pikk vaade

[caption id="attachment_197366" align="alignnone" width="1795"] Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv[/caption] Mul on mõnikord tunne, et liiklus on kõige otsesem ja vahetum aken ühe inimkogumi kollektiivsesse „südamesse”. Ärgem kutsugem seda kogumit rahvuseks, sest see sõna kannab mõistena liigset laengut ja koondaks kohe algusse eeldustesse liiga palju seda, mis alles vajab selgitamist. Kui mingit täpsemat tähistust siiski otsida, võiks selleks olla natsioon – rahvas, nagu teda mõistetakse klassikalise poliitilise üksusena õhtumaises traditsioonis. Kuigi see sõna kannab endas sündima-alget, tähistab ta institutsiooni, mis reguleerib ühiskondlikku elu teatud maa-alal.

[caption id="attachment_197366" align="alignnone" width="1795"] Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv[/caption] Laulupidu on juurteni klassikaline Euroopa motiiv. Laulupeotuli, mis praegu mööda Eestit liigub, võib oma ajaloo alguseks lugeda püha templitule, mida vanas Kreekas hoiti elusana võistluste ajal. Tulega seotud tseremooniate allikad asuvad sügaval indoeuroopa rituaalse ajaloo hämaruses. Tule ühte siduv ringikandmine on uusklassikaline, et mitte öelda romantiline tava samast kultuuriruumist.