Eelmisel nädalal saatis valitsus riigikogusse justiitsministeeriumis ette valmistatud karistusseadustiku revisjoni seaduseelnõu, millega tahetakse vähendada Eestis karistatavate tegude hulka ja muuta karmimaks karistused tõsiste kuritegude, nt perevägivalla eest.
Pisut üle kümne aasta tagasi hakkas kuritegevus Eestis vähenema. Langusjoon on lauge, kuid ühtlane, ja jääb loota, et see suund jätkub. Registreeritud kuritegude arvu vähenemine ei ole jäänud vaid statistikaks, see kajastub ka inimeste turvatundes, igapäevastes muredes ja otsustes. Kui kümme aastat tagasi pidas 43 protsenti Eesti inimestest kuritegevust peamiseks mureks, mis riigi ees seisab, siis nüüd on selle murega inimesi 7 protsenti — vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt (11%).
Samuti ei tunne inimesed enam oma kodukandi tänavail liikudes sellist hirmu, nagu see oli alles 10–15 aastat tagasi.
Ometi elame riigis, kus iga teine tööealine inimene on seadusrikkumise eest karistatud. Eesti on riik, kus üle 60 protsendi tööealisest elanikkonnast, st 15–74aastastest elanikest on või on olnud väärteo– või kriminaalkorras karistatud. Kas selline hulk seadusega pahuksis olijaid tähendab, et kuritegevuse vähenemisest hoolimata on inimeste seas suur hulk kurjategijaid, või hoopis seda, et Eesti seadustes on liiga paljud eksimused karistatavad?
Neile küsimustele hakati justiitsministeeriumis vastuseid otsima 2011. aasta alguses. Õigusteadlaste ja praktikute töörühm analüüsis kehtivaid seadusepügalaid ja alustas karistusõiguse süsteemi korrastamist. Nüüd on karistusseadustiku ja sellest tulenevate teiste seaduste muutmise ettepanekud kaante vahel ja vabariigi valitsuse heakskiidul parlamenti arutamiseks saadetud.
Mitu aastat revisjoni tehes uuris töörühm muu hulgas, kas konkreetset kuriteokoosseisu on üldse vaja ja kui ei ole, siis kas kaotada või muuta see väärteoks. Samuti uuriti, kas kuriteokoosseisu on tarvis kitsendada ja kas karistusmäära tuleks muuta. Praegu on Eestis 148 seaduses ligi 1300 karistatavat tegu, uue eelnõuga jääb neist alles veidi üle tuhande. Nii vähendatakse ülekriminaliseerimist ja tagatakse, et karistused oleksid proportsionaalsed toime pandud teoga.
Olulisi dekriminaliseerimise näiteid on omavoli kuriteo kehtetuks tunnistamisel ja omavolilise sissetungi muutmine väärteoks. Seda muudatust ilmestab väga hästi naabri aeda palli tooma mineku näide. Praegu saaks isale, kes läheb naabri aeda lapse löödud palli ära tooma, määrata rahalise karistuse või lausa aastase vangistuse. Ilmselgelt ei ole siin tehtud tegu ja karistus proportsioonis. Kellegi koju sisse tungimine jääb aga endiselt kuriteoks.
Nagu öeldud, vaadati karistusõiguse revisjoni ajal üle 1300 karistusnormi ning ainuüksi karistusseadustikus tehakse muudatusettepanek enam kui 200 kuriteo– või väärteokoosseisu kohta. Suuremaid muudatusi on mitmeid ja kõik nad ei ole sugugi dekriminaliseerimise suunas.
Näiteks on täiesti uue koosseisuna eelnõusse võetud erasektori korruptsioon nii altkäemaksu võtmise kui ka andmise näol. Eelkõige on korruptsiooni all seni silmas peetud altkäemaksu avalikus sektoris. Erasektori korruptsioon oli Eestis karistatav selle kaudu, et ühtmoodi loeti ametiisikuks nii avalikku ülesannet täitev inimene kui ka eraõigusliku juriidilise isiku juht, esindaja või füüsilise isiku esindaja. Edaspidi oleks avaliku ja erasektori korruptsioon lahus.
Ka avaliku sektori korruptsiooni puudutavais paragrahvides on muudatusi. Nimelt eristab praegu kehtiv karistusseadustik pistist ja altkäemaksu. Olenevalt sellest, kas ametiisiku poolt altkäemaksu eest lubatud või tehtav tegu on seaduslik (pistis) või ebaseaduslik (altkäemaks). Kohtupraktikas on nende kahe piiritlemisel ette tulnud probleeme. Väga suurt sanktsiooni erinevust aga ei ole. Seega liidetakse eelnõus pistise andmine ja võtmine altkäemaksuga.
Üle vaadati ka kehalise väärkohtlemise koosseis. Eelnõus eristatakse tõsisemad vägivallajuhtumid kergemaist ja uue asjana nimetatakse eraldi perevägivalda. Kuna sageli on pere sees toimepandav vägivald varjatud ja korduv, tuleb sellele reageerimist muuta. Kehalise väärkohtlemise eest lähi– või sõltuvussuhtes nähakse eelnõus ette suurem karistus kui seni.
Karistus peab olema piisavalt tõhus ja turvatunnet andev, kuid ka võrdeline teoga. 60 protsendi tööealise elanikkonna esindatus karistusregistris näitab ilmselget murekohta karistusõiguses. Probleemiks ei ole siinkohal mitte liiga suur karistatud isikute osa ühiskonnas, vaid see, et karistatus saab normiks ja koos sellega kaob tauniv suhtumine neisse tegudesse, mis tõesti keelamist väärivad. Samuti näitab see, et riik kontrollib karistusõigusliku sekkumisega liiga paljusid isikute vabadusi ja õigusi.
Selleks et kriminaalkaristusel oleks mõju ja tähendust, peab see olema äärmuslik abinõu.
Justiitsministeerium ja õigusteadlased ning –praktikud on mitme aasta töö tulemusena sõnastanud peamised muudatusvajadused, et seda eesmärki täita. Loodan, et koos parlamendi aruteludega tekib arutelu vajalike muudatuste üle karistusseadustikus ka avalikkuses ja muudatusvajaduste üle diskuteeritakse juba detailsemalt.
Hanno Pevkur,
justiitsminister
Kuritegevus Läänemaal
• Selle aasta 11 kuuga registreeriti 593 kuritegu, neist 112 kehalist väärkohtlemist, 140 vargust ja 44 joobes sõidukijuhtimist.
• Eelmise aasta sama perioodiga võrreldes kasvas kuritegevus 31%.
• Kehaliste väärkohtlemiste puhul oli kasv 56%, vargused ja joobes juhtimised vähenesid aga vastavalt 19% ja 21%.
• Vaatamata registreeritud kuritegude kasvuprotsendile Läänemaal on registreeritud kuritegude üldarv siiski suhteliselt väike.
Maria–Elisa Tuulik,
justiitsministeeriumi
pressiesindaja
