Väikeselt puhkuselt naasnud Kullamaa vallavanem Jüri Ott mõtiskleb valla ja ühiskonna probleemide üle.
Ütleksin, et hetke märksõnadeks Eestis on määramatus ja närvilisus.
Alustame haridusest.
Midagi nagu on räägitud, aga selge on see, et midagi pole selge. Taoline määramatus on viinud selleni, et plaane edaspidiseks pole mõtet väga sügavuti enne teha, kui asjad riigi tasandil on selgunud.
Üks riigi soov on olnud, et maakonnakeskustesse tekiksid niinimetatud riigi supergümnaasiumid, kus siis pidavat antama väga kvaliteetset haridust ja õppurid kogu maakonnast peaksid seda võimalust kasutama.
Haapsalu linnajuhtide arvamusi lugedes ja kuulates selgub, et eelkõige on uus riigikool mõeldud siiski Haapsalu lastele. Keegi ei kavatse hakata ehitama väljastpoolt Haapsalut tulnutele õpilaskodusid ega kindlustada neid koolitranspordiga. See on iga pere mure, kes soovib oma last sinna niinimetatud superkooli paigutada.
Maakonnas jääb õhku küsimus, kumb on siis ikka on see unistuste superkool. Kumba eelistada – kas Noarootsi gümnaasiumi, kus on ka head õpitulemused, või siis Haapsalu uut riigigümnaasiumi, mis peab hakkama oma taset tõestama?
Järelikult jääb meie kogukonnal üle arendada edasi oma kooli. Pole võimalik oodata, mida arvab sellest ministeerium, kes üritab nagunii teostada koolivõrgu korrastamist rahastamismudeli muutmise kaudu. Ministeerium on välja öelnud, et see osutub meile, väikestele maagümnaasiumidele, äärmiselt ebasoodsaks. Aga pole mõtet üle mõtelda, hetkel jääb üle ainult oodata, koos teiste samasuguste saatusekaaslastega üle Eesti.
Arstid streikisid. Midagi väga hullu ei juhtunud, sest erakorralise meditsiini osa töötas ja ka lapsed ja onkoloogilised haiged said ravi. Surve tähelepanu keskpunktis palgakasvule on kõikides valdkondades. Ühiskond hakkab ümber häälestuma, rauda on juba piisavalt tihti rumalalt ja lausa kuritahtlikult investeeritud. Riigi, firma ja perekonna kõige suurem vara pole mitte raud, vaid inimesed. On kindlasti kätte jõudnud peramine aeg seda märgata, muidu jookseb Eestimaa peatselt lõplikult tööjõulisest elanikkonnast tühjaks ja kellele siis uhked koolimajad, kunstimuuseumid või riigi supermaanteed jäävad?
Teema lõpetuseks võib öelda, et riigil on käsil ka haiglatevõrgu korrastamine ja meetodid on samad mis hariduse puhul. Maakonna haiglaid pitsitatakse rahaga, kuni haiglad ennast ise sulgevad või muudavad profiili. Räägitud on, et praegusest 19 suurhaiglast võiks Eestimaale alles jääda 7–9.
Inimesi on närviliseks teinud ka elektri järjekordne suur hinnatõus. Kuna keegi meist ilma elektrita ei saa, puudutab see meid vahetult. Praegu püüavad tulevased vahendajad inimestele müüa oma pakette. Esimesed liitujad on juba petta saanud, sest pakettide hinnad on alates algusest tulnud pisut allapoole. Aga siin võin küll soovitada – ootame ära, vaatame ja siis otsustame printsiibil, et tark ei torma. Vald teeb oma elektrihanke koos paljude Eesti omavalitsustega läbi Riigihangete Keskuse.
Üle ega ümber ei saa ka teedest. Sellel aastal pole ilm meid hellitanud, kevadel suurvesi ja nüüd pidev sadu. Isegi hööveldamist tuleb kõvasti peale passida, sest seda iga ilmaga ei tee. Oleme volikogu esimehe Einar Pärnpuu ja abivallavanem Heikki Salmiga pidevalt selle teemaga tegelenud. Kahjuks tegi kevadine suurvesi tõsist häda rekonstrueeritavale Liivi teele, viies kaasa üpriski olulises koguses äsjarekonstrueeritud tee muldkehast ja rikkudes mitmeid teetruupe. Riik pidi lisaraha leidma, et uhutud lõigud uuesti korrastada.
Äsja ilmus Eestimaa valdade haldussuutlikkuse indeks. Selle võib ühte patta panna koolide riigieksamite pingereaga, sest lugesin just Postimehest ühe Rae valla mureliku perepea analüüsi Rae valla kohta, kes on oma indeksiga esimene. Selle perepea laps on juba kolm aastat lasteaiajärjekorras, tänaseks on ta 180. kohalt nihkunud 48.-le ja keegi vallas ei tea, millal see õnnis tund tuleb, kui ta saab lapse lasteaeda panna. Lapsevanem ta helistas ühte valda, mis on kahesaja piirimail, ja küsis, kas tal oleks võimalik laps kohe lasteaeda panna. Talle oli vastatud, et pole probleemi, selle asja lahendame ära. Siis ta esitaski retoorilise küsimuse: milleks meile indeksid, kui need on vastupidised sellele, mida tegelik olukord vallas näitab. Tundub, et paremad indeksid ei kajasta valla haldusvõimekust, vaid seda, kas valda on maksumaksjaid juurde tulnud, ära läinud või on olukord stabiilne. Rahvaarvu suurenemine ei taga automaatselt seda, et vald suudab tagada lasteaiakoha, koolikoha, huvitegevuse.
Niipalju siis haldusvõimekusest ja indeksitest. Infoks siiski, et meie oleme ikka korralikud keskmikud oma indeksitega, haldussuutlikkuse osas peab oma hinnangu andma vallarahvas.
Viimases volikogus arutasime valla arengukava ja eelarvestrateegiat, mis on arengukavaga tihedalt seotud. Heameel on tõdeda, et meie rahvas mõtles aktiivselt kaasa, olles tulevikku vaatav, tehti väga huvitavaid ettepanekuid, mis läksid ka arengukavasse sisse. Ka maakonna tasandil leidis meie arengukava elavat vastukaja, Lääne Elu pühendas selle analüüsimisele terve lehekülje. Arengukavaga saab tutvuda meie kodulehel.
Jüri Ott,
Kullamaa vallavanem
