Raudteemuuseum on hädas lõhkujate ja lagastajatega

Laupäeva pärastlõunal tungisid vandaalid Haapsalu raudteejaamas Eesti raudteemuuseumi reisivagunisse, lõhkusid lahti vaguni voodrilauad ja kütsid need siis samas vaguni ahjus ära.

Muuseumi direktori Deana Põdra sõnul oli see tänavu kolmas põletamine ja kes teab mitmes vandaalitsemine. Nii pahateguderohket aastat pole muuseumil pikka aega olnud.

Septembris lõhuti 2,5 meetrit klaaspaviljoni puust piiret. „Noortel on igav, löntsivad, pudel käes, hakkavad piiret toore jõuga lõhkuma,” kirjeldab Põder kaamerale jäänud juhtumit. „Laudisest ja liistudest 1,1 meetrit varastas järgmisel päeval üks nokkmütsiga onu.”

Piirde taastamine läheb maksma üle 200 euro, sest see tuleb valmistada eritellimusel.

Septembris lõhuti ka auruveduri kabiini küljeaken ja kuus katuseakent. Kahju on 570 eurot, juhtumit menetleb samuti politsei.

Lisaks on tänavu lõhutud mootorveduri aknaklaas ja ühe vaguni ukseklaas. Roniti sisse, pidutseti ja jäeti maha sodi. Mootorvedurilt rebiti küljest numbrisilt. Tuletõrjerongi pumbavagunis süütasid sissetungijad tugitooli, mille tagajärjel süttis sisustus. Perrooni puust piirdesse põletati auk. Lõhutud on üks klaaspaviljoni klaas, kolm jaamahoone akent ja perrooni lambikuppel.

Pisemad pahateod politseini ei jõua. Põdra ja raudteemuuseumi teaduri Tõnu Tammearu sõnul on kergem lõhutu ära parandada, kui iga juhtum politseisse anda. Pätid kahju ei hüvita ja alati ei õnnestu politseil neid ka tuvastada.

Nii makstakse vandaalide töö ja vaev kinni muuseumi — seega Haapsalu linna eelarvest. „Vastu tuuakse prügi ja kassipoegi — suvel oli pesa tehtud vagunisse, kassitoidu kott oli ka toodud,” sõnab Põder.

Põdra ja Tammearu sõnul on enamik lõhkujaid alla 26aastased, enamasti alaealised, kes lihtsalt jõlguvad raudteejaamas. Vahel joovad või suitsetavad, vahel lõhuvad, enamasti pärast kooli ja õhtupoolikul.

Meelehärmi teevad muuseumitöötajaile ka end raudteejaamas kergendavad täiskasvanud. Põder räägib loo naisest, kes käib järjekindlalt valvekaamera all roojamas.

Roojajateks on asotsiaalid, kergema hädaga käivad tavalised bussireisijad. „Kui muidu ei saa, siis kergendage end põõsastes, mitte vastu maja seina ega perroonile,” palub Põder.

Samal ajal, kui Põder näitab kuselaike ajaloolise raudteehoone seinal, jalutab mööda pruutpaar koos fotograafiga. „Piinlik on,” ütleb Põder.

Muuseumitöötajate kolmandaks mureks on rongidel ronimine. „Sildid on väljas: ronimine keelatud, aga mitte sellepärast, et meil oleks kade, vaid sellepärast, et see on ohtlik! Mõni koht on roostetanud,” seletab Põder.

Põder on saanud pahandada ema käest, kelle laps kukkus rongil ronides põlve katki. Tammearu on tabanud ema, kes õpetab oma pojale vagunit lahti kangutama. „Tahtsime näha, mis siin on,” andis vastutustundetu ema Tammearule tookord selgituse.

Mis võiks olla lahendus? „Aed ümber ja piletiga sissepääs,” sõnab Põder muheledes. Üks on Tammearu sõnul kindel: praegustest valvekaameratest ei piisa, kaugelt ja harva mööda sõitvast politseipatrullist ei piisa. Selleks momendiks pistetakse õllepudel lihtsalt selja taha või jäetakse lõhkumine katki.

Samal ajal kui Põder näitab perrooni põletatud ja lõhutud puupiirdeid, tuigerdab jaamahoonest välja sinise silmaga mees, püksid rebadel. „Kus need bussiajad siis kirjas on?” küsib ta. Noorpaar otsib jätkuvalt pildistamiseks kohta.

KOMMENTAAR

Margus Kaldma,
Haapsalu politseijuht

Haapsalu raudteejaam on politseile väljakutsete poolest üks sagedasemaid paiku. Enamus väljakutseid on alkoholi tarvitavate ja lärmavate, joobes ja magavate isikute või inventari lõhkumise kohta.

Laekunud avalduste alusel on politsei tänavu alustanud kolm väärteomenetlust. Kahel puhul on arvatavad vandaalitsejad teada, kuid pole võimalik menetluse huvides rohkem kommenteerida.

Politseipatrullidel on igapäevaselt ülesandeks kontrollida raudteejaama ja selle ümbrust, kuid ilmselt ei ole see piisav, et hoida ära kõik seal toimuvad õiguserikkumised. Oma töö planeerimisel arvestame kogu teenindatava territooriumi vajaduse ja olemasoleva ressursiga, mistõttu ei ole võimalik patrulli pidevalt mingis kindlas paigas hoida.

Positiivne on, et jaam on valgustatud ja territoorium kaetud valvekaameratega. Nii on meil lihtsam süüdlasi välja selgitada, siiski ei anna pilt alati vandaalide kohta piisavat infot nende tuvastamiseks.

Soovitan lõhkumistest ja muudest õiguserikkumistest politseile teatada. Süütegude menetlemine on tihti ajakulukas ja positiivsed tulemused võivad saabuda ajapikku.

Oluline on kodanike julgus, sekkuda ja teavitada politseid.