Isegi ajakirjanikud kipuvad küsima, kuidas saavad samasse valitsusse kokku tulla erakonnad, mille vahel pole mingit koostöövaimu või vastastikust lugupidamist, rääkimata armastusest.
Praegu jälgime Reformierakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatide peetavaid koalitsioonikõnelusi, ja tõepoolest võiks naiivselt hüüda: miks ometi nad seda vastu tahtmist teevad!
Peaminister ja Reformierakonna esimees Kaja Kallas ise ütles mõne päeva eest rahvusringhäälingule, et talle näib Isamaa läbirääkimiste positsioone hinnates, et tulevad väga rasked ajad ja partner soovib sellest tulenevalt olla pigem opositsioonis: „Minu tunne on, et soov valitsusse tulla ei ole võibolla nii tugev, kui ma oleksin lootnud.” Aga lisas kohe: „Eks me jätkame.” Jätkavadki.
Riigiõiguse asjatundjad on viimased nädalad sisustanud vaieldes, kas põhiseadus kohustab peaministrit, kes koalitsioonipartneri valitsusest on välja visanud, tagasi astuma või siis vähemalt tegema seda uue koalitsiooni moodustamise eeldusena. Veidi varem arutasid samad põhiseaduse asjatundjad erakorraliste riigikogu valimiste esilekutsumise võimalikkuse üle. Eestil on hea lühike põhiseadus, mis sai just 30 aastat vanaks, kuid seal on veel läbi katsumata küsimusi.
Mis aga on tõesti läbi proovitud – riigikogu valimiste ja valitsuste moodustamise seaduspärad.
Põhiseadus koos valimisseaduse, erakonnaseaduse ning Eesti rahvastiku ja ajalooliste iseärasustega annab meile reeglina tulemuseks neljast kuni seitsmest erakonnast koosneva riigikogu koosseisu. Mitte kunagi ei ole üks erakond saanud nii palju kohti riigikogus, et oleks saanud üksi valitseda. Võib kindel olla, et nii ka pikaks ajaks jääb.
Valitsuse moodustamise eeldus on nii valimiste järel kui ka valitsuste lagunedes olnud seega riigikogus esindatud erakondade enamuskoalitsioonide moodustamine. On olnud kaks vähemusvalitsust, aga nende näitel on pigem tegemist eranditega, mida on lubanud unikaalsed poliitilised olud ja riigikogu konkreetse koosseisu eripärad. Tuleb lisada, et üks neist vähemusvalitsustest oli tugeva peaministriga ja teine nõrga peaministriga – nii erinevad olid nende võimalused hetke parlamendis.
On üks näide, kui kolm erakonda on juba valimiste eel kokku leppinud sobiva valimistulemuse korral koalitsiooni loomises. Seda tegid 1999. aastal vähepopulaarse vähemusvalitsuse taustal Isamaa, Reformierakond ja Mõõdukad (praegune sotsiaaldemokraatlik erakond). Kõigil muudel juhtudel on valitsused moodustatud valimistel selgunud poliitilistest jõuvahekordadest lähtudes.
See Mart Laari teine valitsus on ka peamine põhjus, miks avalikkus eeldab koalitsiooni moodustavate erakondade vahel ideelist, kultuurilist sarnasust või isegi mingit sorti emotsionaalset tõmmet. Aga nii mõelda on eksitav. Poliitiline konkurents on reaalne, kõige tugevam on see erakondade sees ja seejärel kohe erakondade vahel.
Samadel põhjustel pole ükski valitsus Eestis püsinud valimistest valimisteni. Näiteks Kaja Kallase valitsuse lagunemise põhjus oli Reformierakonna populaarsuse väga kiire kasv pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale koos Keskerakonna populaarsuse kiire langusega. Üks pool ei hoolinud teise raskustest ja teine pool ei suutnud hävitava valimistulemuse väljavaadet pikalt taluda. Ei mingit armastust, ei mingeid tundeid, lihtsalt 101 riigikogu koha jaotumise prognoos.
Valitsuskoalitsiooni alus pole seega mitte tõmme, vaid koalitsioonilepingus kokku lepitavate eesmärkide teoks tegemise võimalus. Isegi kõige nõrgem erakond ei lähe valitsusse, kui ta ei saa leppesse vähemalt mõnda oma eesmärki ning kedagi, keda tingimata vaja pole, valitsusse samuti kaasa ei võeta.
Koalitsioonivalitsuste näitel on põhiseadus ja Eesti rahva eelistused meid hästi teeninud. Üks koalitsiooni suurepärane omadus on vajadus arvestada laiema kui vaid ühe erakonna vaatega. See kipub ähmastuma, kui üks erakond on liiga domineeriv, nagu Reformierakond seda viimastel kümnenditel on kippunud olema, või keegi on teiste erakondade poolt mitmeks valimistsükliks välistatud, nagu Savisaare-aegse Keskerakonnaga juhtus. Teine väga hea asi on, et koalitsioonivalitsuse moodustanud erakonnad-konkurendid vaatavad väga teraselt üksteise sõrmedele ning eeldusel, et konkurents on päris, hoiab see hästi suure korruptsiooni eest – nagu Eestis on ka olnud.
“Indulgentsi korruptsiooniks annavad Reformierakonna omade inimestega täidetud ametkonnad.” samuti tugev toetus õiguskaitseorganite ja meediamagnaatide poolt.Selles koostöös on alati võimalik inimesed ennem kohtuotsust risti lüüa,avaliku arvamusega manipuleerida ja kõike seda serveerida kui ajakirjandusvabadust !
Kes see ikka hakkab hammustama kätt mis teda toidab !
ja südamel hakkas kohe nii hea, esiteks hoidsin kokku hunniku raha ja teiseks tõdesin , et peale mula pole seal midagi
Viimane lause on puhas vale. Nimelt, on Reformierakonna domineerimine võimaldanud sellel parteil osaleda karistamatult suurtes korruptsiooni-skeemides ja seda kuni viimase €5 miljoni varastamiseni. Indulgentsi korruptsiooniks annavad Reformierakonna omade inimestega täidetud ametkonnad.
Ajakirjandus ja ajakirjanik Eestis ei kanna kvaliteeti ning puudub ametile vajalikud oskused ja eetika. Kohalikust konnatiigist pärit parlamentäär teeb hoogsalt seaduse teadvalt suunavaid muudatusettepanekuid, kus teatud grupi erihuvid saaksid eelise ning ühiskond peaks selle kinni maksma. Vot see ongi reformistide tüüpiline tegevus olnud pikemat aega koos riigieelarve suunamisega, aga kahjuks leviv rumalus ajakirjanduses ei anna mõistust asjadest arusaamiseks. SF6 ei ole nüüd küll see peamine kurjajuur:)