Kui laps ei tule oma igapäevaste ülesannetega enam toime ja tema hoiak ning käitumine viitavad pidevale pingesolekule, võib põhjuseks olla ärevushäire. Kooliõde Elis Piirsalu tõdeb, et ärevus on laste ja noorte hulgas väga levinud emotsioon, mis kontrolli alt väljudes vajab spetsialisti tähelepanu.
Ärevust on tundnud pea iga inimene. „Esinemine, mõne sündmuse ootamine, kontrolltöö või eksamieelne pabistamine, millele järgneb ärevus tulemuste pärast,” loetleb Tallinna Südalinna Kooli kooliõde ja vaimse tervise õde Elis Piirsalu igaühele tuttavaid olukordi. Ärevuse tundmises polegi tema sõnul midagi ebaloomulikku, kuid mõnikord muutub ärevusseisund liiga tugevaks või ärevushood liiga sagedaseks ja siis tulebki mõelda, kas on abi lihtsamatest ja kõigile kättesaadavatest eneseabivõtetest või tuleb pöörduda spetsialist poole.
Kooliõde Elis Piirsalu tõdeb, et praeguse aja õpilaste seas on ärevust palju. Oli juba enne Ukraina sõda ja ka enne koroonat. „Mida suurem on suhtlusring, seda rohkem me kipume ennast teistega võrdlema, seda rohkem saame erinevat infot, mis meid mõjutab. See on internetiajastu ja sotsiaalmeedia mõju – ühest küljest on meil võimalik saada osa inimeste mõtetest ja tegudest üle kogu maailma ja see on huvitav. Teisest küljest võib tekitada ka stressi, info üleküllust, kahtlemist iseendas. Noorel inimesel, kel veel maailmapilt kujuneb, on ka vaimne tervis enam mõjutatav kui elukogenud täiskasvanul,” toob kooliõde välja põhjused, miks tänapäeva noorte hulgas on ärevustunnet rohkem. „Viimased kaks aastat on olnud lastele ja noortele koroona tõttu rasked, sest nende senine elukorraldus ja õppetöö muutus palju. Sõja puhkemine Ukrainas võimendab ärevust veelgi enam.”
Teatud piirini normaalne tunne
Ärevus pole iseenesest tegelikult tingimata negatiivne hingeseisund. „See on keha loomulik reaktsioon teatud olukordadele ja olekski imelik kui me mitte kunagi ärevust ei tunneks,” tõdeb kooliõde. Millal saab aga ärevusest ärevushäire? „Selle ütleb sõna juba ise ära – kui ärevustunne hakkab elu segama, häirima, siis ongi tegu ärevushäirega. Näiteks segab õppimist, häirib suhtlemist ning meeleolu, laps hakkab teatud olukordi vältima, tekivad muutused unerütmis, siis võib mõelda juba häire võimalikkusest,” selgitab vaimse tervise õde.
Need piirid, kust maalt hakkab ärevus pärssima normaalset elu, on igaühel erinevad. Mõni meist talub pingeseisundit paremini kui teine,” selgitab õde. Mõõta ärevust ei saa, nii et ärevushäire diagnoositakse patsiendilt saadud info põhjal. „Küll aga põhjustab ärevushoog organismis muutusi, mida on võimalik tuvastada. Levinumad märgid on pulsi kiirenemine, sest süda hakkab kiiremini lööma, higistamine – näiteks tõmbuvad peopesad higiseks, mõni inimene läheb näost punaseks, teine muutub hoopis kahvatuks,” kirjeldab kooliõde ja lisab, et ärevusest annavad märku ka sundkäitumisega seotud tegevused. Kuni need on ohutud nagu näiteks pluusiserva rullimine, mida kooliõde Elis vahel nooremate laste puhul näeb, siis pole suuremat häda, kui et riie võib ära kortsuda. Seevastu küünte ja juuste närimine vajavad juba kindlasti tähelepanu, sest see võib tuua kaasa tõsisemaid terviseprobleeme.
Mõnikord nimetatakse ärevushäire kõrval paanikahäiret. Kooliõde selgitab, et paanikahäire on ärevushäire üks alajaotusi. „Paanikahäiret iseloomustabki paanikahoogude ehk hirmuhoogude esinemine. Hoog tekib teatud olukorras ja järsku, kusjuures on vallandav põhjus sageli teadmata. Paanikahoog läheb üldjuhul üle umbes 10 minutiga.”
Keskkond mängib üliolulist rolli
Ka ärevushäirete tekkepõhjused pole selged. „Kindlasti mängivad suurt rolli geenid, kodune keskkond, turvatunne, lapse kasvamise perioodidel ette tulnud olukorrad – kindlasti avaldavad tagantjärele mõju traumad, kodused probleemid, lein jne,” loetleb Elis Piirsalu. „Tavaliselt ei põhjusta haigust või häiret vaid üks faktor, pigem mitmete tegurite koosmõju, mis muudavad õpilase organismi vastuvõtlikumaks.” Kooliõde rõhutab, et kuigi inimese vaimse tervise juures on pärilikkusel oma sõna kaasa rääkida, siis keskkond ja eluviisid on siiski määravamad. „Laste vaimsest tervisest rääkides saavad palju ära teha nende vanemad. Oluline on pakkuda lapsele turvalist kodu ning mõistvat suhtumist. Mõistmine ja olemas olemine ongi need kõige olulisemad märksõnad lapse ja vanema vahelises suhtes,” leiab kooliõde.
Kui ärevus hakkab elu segama tuleks kindlasti abi otsida. Elis Piirsalu rõhutab, et esimene käik ei pea olema kohe psühhiaatri juurde, esmalt tasub proovida eneseabivõtteid ja vaadata üle päevarežiim – kas uneaega on küllaldaselt ning toitumine regulaarne. Milline osakaal on liikumisel ja kas suhted pere ning sõpradega on eluterved. „Perearstil on samuti teadmised ärevus-ja meeleoluhäiretest ning saab vajadusel alustada raviga. Alati ei ole vajalik ravimeid võtta, sageli piisab ka psühhoteraapiast, mida viivad läbi psühholoogid, terapaudid. Kui mingeid muutusi 2-3 kuu jooksul ei teki, siis tuleks psühhiaatriga konsulteerida,” lisab Elis Piirsalu. Koolis käivad lapsed on alati oodatud pöörduma kooliõe või koolipsühholoogi poole. „Meie Tallinna Koolitervishoid asutuse kooliõed on läbinud vaimse tervise esmaabi koolitused ja oskavad anda esmast abi ning vajadusel edasi suunata. Osades koolides on olemas ka erialaõppe läbinud vaimse tervise õed. Peaasi, et abivajaja tunneks – ta pole oma murega üksi!”
Kuidas saab võidelda ärevushäiretega ning neid ennetada
• Eneseabivõtted. Ärevushoo tekkides aitab sügav hingamine nina kaudu sisse ja suu kaudu välja, keskendumine just praegusele hetkele. Ärevuse tekkides võib minna õue liikuma, sest kui lihased töötavad, siis alanevad ka pinged kehas. Ärevust aitavad leevendada ka meelepärase muusika kuulamine, heale sõbrale helistamine, lemmikloomaga mängimine ja tema silitamine, rahustava taimetee joomine, soe vann.
• Toitumine. Tuleb tarbida kasulikke rasvasid (kalaõli, oliivõli, avokaado, kreeka pähklid). Hoolitseda, et keha saaks vitamiine ja kindlasti tuleks manustada D- vitamiini, mis aitab kaasa aju normaalsele funktsioneerimisele. Toitumine peab olema regulaarne ja mitmekesine. Dieeditamisi ei tohiks kindlasti lapse ja noorukieas praktiseerida.
• Uni. Koolilapse uni peab olema 8-9 tunni pikkune.
• Liikumine. Vähemalt tund aega vabas õhus tuleks leida iga päev.
• Tervislikud suhted sõprade ja pereliikmetega. Tuleks hoiduda ebatervislikest, negatiivselt mõjuvatest suhetest.
