Neljapäeval pidasid Lihula spordihoones sõpruslahinguid Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi ja Pärnu Jalgpalliklubi Vaprus 2014 aastal sündinud lapsed.
Nimetatud klubid on koostööd teinud pikka aega. Enam kui 15 aastat on tillukese maaklubi noored jalgpallurid astunud järgmise sammuna jalgpalluriteel just Vapruse klubisse. Süsteemsele koostööle on aluse pannud sõprusmängud, turniirid ja muud ettevõtmised. Nüüdseks on maaklubist sirgunud ka Pärnu JK Vapruse esindusmeeskonna ja esindusnaiskonna jalgpallurid ja paljud mängijaid on aja jooksul esindanud Vapruse noortemeeskondi.
Neljapäeval sõitsid Lihulasse treener Karl Pajula treenitavad pisikesed Vapruse jalgpallurid. Lõuna-Läänemaa JK treenerid Jaanus Getreu ja Peeter Idvani panid vastu aga tüdrukute-poiste segatiimid. Kahe sõprusklubi nii noored lapsed polegi varem omavahel kohtunud.
Lapsed näitasid nii hingestatud mängu, et pealtvaatajateks olnud emad-isad said suurepärase elamuse. Suurema elamuse said aga muidugi lapsed ise. Parim tunnustus väikesele spordilapsele on naeratus ja kiitus võistkonnakaaslaselt ja aplaus emmelt-issilt. Ja oh seda karjatust, kui õnnestub pall veel vastase võrku lüüa… Just sõprus, hea läbisaamine kaaslasega ja mängulust on need, mis panevad aluse kogu eluks. Seda saab ainult meeskonnamängust.
Sõprusturniir algas soojendussörgi ja võimlemisega, järgnesid teatevõistlused. Jalgpallimängus tegid treenerid pidevalt vahetusi ja nii jätkus kõigile võrdselt mänguaega. Mängulust oli nii suur, et ega väravate lugemiseks aega ei jäänudki. Neid jätkus mõlemale võistkonnale, kodusaalis mängivatele vist mõni rohkem.
„Täname kutse eest, oli väga tore õhtupoolik, meie lastele väga vajalik,” ütles Vapruse treener Karl Pajula: Temaga nõustus ka Lõuna-Läänemaa JK treener Jaanus Getreu.
Noorte jalgpallitreeningud on Lõuna-Läänemaal väga populaarsed. Kunagi 1994 aastal Virtsu kooli juures kümne poisiga alguse saanud töö on 27 aastat hiljem viinud selleni, et treeningutel käib täpselt kümme korda rohkem lapsi.
Kuigi vahepeal on piirkonnas mitmed tublid ja sportlikud maakoolid suletud ning laste arv väheneb, on noorte jalgpallurite seis järjest paranenud. Just eri koolide jalgpallilaste kaasamine noorteklubi töösse on läbi aegade olnud kõige tähtsam. Kõigi koolide lapsed on erinevad ja treeneri jaoks on suur, kuid ülimalt huvitav töö see, kuidas need lapsed üheks meeskonnaks liita – milliste omadustega laps ühele või teisele positsioonile mängima panna, millise kooli laps, mida kõige rohkem väljakul teha soovib. See on muidugi võimalik ainult siis, kui meil on koole ning selleks peavad koolid, ka kõige väiksemad maakoolid, alles jääma. Äsjane kõige nooremate laste jalgpallilahing tõi kohale lapsi Lihula, Virtsu ja Kõmsi koolist ning Lihula lasteaiast.
See aastakümnete pikkune huvitav töö on andnud enam kui 40 noortevõistkonda Eesti noorte meistrivõistlustele ja enam kui 1000 last, kes treeningutel osalenud.
Ega maal muudmoodi ei saa – tuleb nuputada, kuidas, millise lähenemisega moodustada võistkonnad. Just need, kes mängivad Eesti noorte meistrivõistlustel, kus vastasteks suured linnaklubid, kus valik suurem ja treeningtingimused paremad.
Lõuna-Läänemaa piirkond on seni hakkama saanud sest tublid lapsed ja lapsevanemad annavad sellele suure panuse.
