Praegune elu meenutab üha enam sõjaolukorda. Iga päev tulevad rindeteated järjest kasvavate koroonaviirusega nakatunute arvudega. See sõda on vahelduva eduga käinud juba poolteist aastat – tulised lahingud asenduvad vaherahuperioodidega, mil juba tundub, et kuigi kusagil taamal kõmisevad kahurid, on elu päris normaalne.
Sel nädalal avaldati Tartu ülikooli juhitava seireuuringu tulemused. Muuhulgas selgus uuringust, et inimesed on pandeemiast väsinud ega pööra ettevaatusabinõudele kuigi suurt tähelepanu. See väsimus tähendab, et rõhuv enamik seireuuringus osalenud inimestest, kel on olnud kokkupuude võimaliku haigega, ei muuda pärast seda oma käitumises suurt midagi – ei jää koju, ei asenda füüsilisi kontakte elektroonilisega, ei kanna maski. Seda vähemalt seni, kuni keegi kusagilt kõrgemalt poolt ei ütle, et nüüd peavad kõik teatri- ja kinokülastajad maski kandma või et lähikontaktseid peab jääma eneseisolatsiooni.
Valitsus on öelnud, et Eesti ühiskonda püütakse avatuna hoida nii kaua kui võimalik. Me võime seda ju püüda teha, aga kui me ise ettevaatusabinõudele vilistame, paneb lõpuks ühiskond ise uksed kinni. Kui suur hulk õpilasi ja õpetajaid on haiged, pole võimalik kooli töös hoida. Kui komandotäis päästjaid on nakatunud, pole kedagi, kes hädaolukorras appi tuleks. Kui õed ja hooldajad on nakkusega kodus, kes siis hoolitseb haigete ja hooldekodude elanike eest?
Segane olukord on küll väsitav, aga lõpuks pole ju nii suur vaev panna ka kõrgemalt poolt tuleva käsuta avalikus kohas ette mask, hoida distantsi ja püsida vähimategi haigusnähtude puhul kodus, kui see nakatumisel vähegi hoogu maha võtab. Need on väikesed sammud, aga suures pildis on neil tuntav mõju.
Kõik on väsinud ja tüdinud, aga mida lõdvemalt köie lohisema laseme, seda kauem see lõputuna näiv sõda kestab.
Nii juhtub kui talupojatarkus ununeb, ütleb ju vanasõnagi: mõisa köis, las lohiseb…ja moonakad on aru saanud et selle valitsuse jätkamisel nei nknii mingit elu ei ole ega tule…