Juhtkiri: kaasates või kaasamata

Terve hulk Eesti omavalitsusi laseb igal aastal rahval otsustada, kuhu võiks omavalitsus raha kulutada. Seda nimetatakse kaasavaks eelarveks.

Nii nagu erinevad omavalitsused, erineb ka raha hulk, mille kulutamise üle rahvas otsustab. Haapsalus on see linnas 20 000 eurot ja maal 10 000 eurot. Lääne-Nigula jagab igal aastal laiali 40 000 eurot, laotades selle 5000 euro kaupa piirkondade vahel. Printsiip igaühele midagi peaks kohalikku omavalitsust ühendama ja erimeelsusi siluma – kõik saavad ühepalju.

Igal aastal kaasavasse eelarvesse tehtavaid ettepanekuid vaadates on näha kindlad suundumused. Haapsalus on ettepanekute seas alati mõni tänavajupp, mis vajaks kordategemist, kuigi 20 000 euroga mingit korralikku teeremonti teha pole võimalik. Ega Lääne-Nigulas piirkondadele välja jagatav 5000 eurot ole ka summa, millega saaks mägesid liigutada. Nii kipuvad seal ettepanekute seas olema ikka mänguväljakud või lasteaedade õuesõppeklassid.

Tekib küsimus, et mida kaasav eelarve näitab – kas võidab ettepanek, mis on tõepoolest piirkonnale kõige vajalikum, või võidab see, kes oma ettepanekut kõige rohkem reklaamida suudab ja kellel on kõige suurem tutvusringkond? Kummalisel kombel küsivadki elanikud sinisilmselt asju, mille puhul võiks eeldada, et kohalik omavalitsus peaks seda nagunii tegema. On ju kohalik omavalitsus vastutav koolieelsete lasteasutuste ja koolide eest.

Kohaliku omavalitsuse poole pealt on see tegelikult ju nüansi küsimus, kas suunata raha sinna, kuhu ta nagunii minema peaks, või lasta valla- või linnarahval endale öelda, et me tahame, et just seal koolis või sellel mänguväljakul midagi tehtaks. Soovijad teevad ära ka eeltöö, selgitavad välja, mis see kõik maksma läheb ning kes ja kuidas seda hooldama hakkab. Jälle valla- või linnavalitsusel lihtsam ja rahvas samuti rahul ning pisku üle õnnelik.