Täna tähistatakse Tartu rahu aastapäeva nii üle Eesti kui ka Läänemaal. Muidugi pole pidustused sel korral väga suurejoonelised –ühelt poolt koroonaviiruse leviku tõttu ja teisalt seepärast, et pole ümmargust tähtpäeva. Kuid nagu ikka, asetatakse lilli ja pärgi Vabadussõjas langenute mälestussammastele ning Haapsalus süütavad noorkotkad ja kodutütred küünlad lipuväljakul.
Kuid isegi ümmargustel tähtpäevadel ei too Eesti ajalooga seotud tähtpäevad nagu Tartu rahu aastapäev või küüditamise mälestuspäevad enam kokku sellist rahvahulka kui mõnikümmend aastat tagasi. Ainult vabariigi aastapäeva tähistamisel Haapsalu lossiplatsil on veidi rohkem inimesi koos.
On arusaadav, et ärkamisaegne vaimustus ei saagi lõputult kesta ning nooremate inimeste jaoks hakkab turvalises tänapäevas elades ajalooliste sündmuste tähtsus või tähendus ähmastuma. Ometi ei tähenda see, et peaksime meie lähiajaloos märgiliste tähtpäevade meenutamisest loobuma, seda enam Haapsalus, mis on nii Eesti vabariigi sünni kui ka Tartu rahuga rohkem seotud, kui paljud meist arvatagi oskame. Palju polnud ju 1918. aastal puudu sellest, et Eesti iseseisvusdeklaratsioon oleks esimest kord ette loetud Haapsalus, mitte Pärnus. Ka vastse Eesti vabariigi esimene rahvusvaheline suhtlus sai teoks just Haapsalu lossiplatsil, toonase nimega Turuplatsil, kus 1. Eesti Polgu polkovnik Põdder kohtus 21. veebruaril Saksa väekoondise ülema Steffensiga ning teatas, et Eesti on end iseseisvaks kuulutanud ja et 1. Eesti Polk on Vene–Saksa vahelises sõjas erapooletu.
Niisamuti tuleb ikka ja jälle meelde tuletada, et Tartu rahukõnelustel Eesti delegatsiooni juhtinud Jaan Poska ja tema pere oli Haapsaluga tihedalt seotud ning teda meenutab Haapsalus Poska tänav ja Poska park promenaadil. Kui me tajume oma linna rolli pöördelistes sündmustes, hakkame neist ehk ka rohkem hoolima.
