Liki Toona (snd Enno) sündis 23. novembril 1910 Tartus, ent tema varased lapsepõlveaastad möödusid Valgas.
Isa Ernst Enno määramise järel Läänemaa koolinõunikuks 1919 kolis pere Haapsallu. Liki lõpetas 1931. aastal Läänemaa ühisgümnaasiumi humanitaarharu cum laude.
Andekas neiu sai sisse nii Estonia teatrikooli kui ka Tartu ülikooli arstiteaduskonda. Valik langes viimase kasuks, sest Liki unistus oli saada lastearstiks. Nimelt oli ta lapsena sageli põdura tervisega. Haapsallugi sattus Liki esimest korda väikelapsena, saamaks kõrvapõletikust tervenemiseks mudaravi. Põletik taanduski, ent seejärel haigestusid silmad. Liki pidanuks kandma prille, ent igal võimalikul juhul püüdis ta seda mitte teha. Tervis valmistas muret edaspidigi, isegi tema esimene jäätisesöömine valmistas pettumuse – külmetumise hirmus soojendati jäätis üles.
Liki ei saanud meedikuks, sest 1933. aastaks oli perekonna rahaline seis halvenenud ja ülikooliõpingute finantseerimine osutus võimatuks. Järgnesid õpingud Tartu näitekunstistuudios ja Paul Sepa teatrikunstistuudios, armumine kaasõpilasse Enn Toonasse (snd Heinrich Tomson) ja abielu. Noored töötasid ja paistsid säravates rollides silma mitmetes Tallinna teatrites.
Liki ja Ennu tütar, Elin-Kai, sündis 1937. Abielu Ennuga jooksis karile Saksa okupatsiooni ajal. Liki naasis Haapsallu ja töötas mõnda aega ka Lääne Elus. 1944 õnnestus Likil ema ja tütrega põgeneda Saksamaale, edasi Inglismaale. Emigratsioonis jätkas Liki tegutsemist näitekirjaniku, dramaturgi ja näitlejana, lisaks tegi ta kaastöid väliseesti ajalehtedele. Andeka loomeinimese elutee katkes 31. detsembril 1984 Londonis. Tema tütar, kirjanik Elin-Kai Toona Gottschalk elab USAs.
Kahtlemata on väga suur osa Liki kujunemisel tema vanematel, kunstnikuandega emal Ellal ja luuletajast ning pedagoogist isal Ernstil. Selleks, et tagada esiklapse kehaline ja vaimne areng, andis isa juhtnööre ka abikaasale, koos lugesid nad luuletusi, nautisid muusikat ja „jagasid sügavaid hingeelamusi”.
Imikuga oli pereisa pigem kohmetu, ent kolmandal eluaastal alustas ta lapse teadlikku kasvatamist. Seejuures lähtus Ernst Enno hariduselu autoriteedi Maria Montessori seisukohtadest. Õpetamine algas matemaatika ja tähtede õppimisega, ent seda mängulistes ja elulistes situatsioonides. Montessori pedagoogika toimis ja Liki omandas kiiresti uusi teadmisi, õppides lugema eesti ja seejärel ka saksa keeles. Õhtuti ootas ta isa õhinal koju, et demonstreerida lahendatud lugemis- ja arvutamisülesandeid. Klaverimängu õppis Liki selgeks iseseisvalt, kuulmise järgi. Lugeda meeldis Likile saksakeelseid muinasjutte, ent enim pakkusid huvi raamatud müstikast ja tulevikuennustustest. Ernst Enno oli oma tütre teadmistest, argumenteerimisoskusest ja objektiivsuspüüdlusest vaimustuses. Kooliteed alustas Liki alles kümneaastaselt.
Liki algkooliaastatest on teada vähe. Tõeline vaimne avanemine toimus Läänemaa ühisgümnaasiumis. Liki õppis 1927. aastal valminud imekenas ja moodsas koolimajas. Kool oli saanud riigigümnaasiumi staatuse, mistõttu kooli varustatus ja võimalused pakkuda noortele soodsat õpikeskkonda ja soosida nende kultuurilisi huvisid olid suurepärased. Elavaloomulisel Likil võinuks gümnaasiumis olla raske, sest seal kehtis vali kord, käitumise ja välimuse suhtes olid piirangud nii koolis kui ka väljaspool kooli. Siiski ei tekkinud laia silmaringi ja tugevate teadmistega neiul teadaolevalt probleeme. Liiatigi olid nii mõnedki õpetajatest, sh direktor Anton Üksti, perekonnatuttavad. Isa Ernst Enno oli tihedalt seotud hariduseluga, mõnda aega oli LÜGi joonistamisõpetajaks Liki ema Ella Enno ja kehalise kasvatuse õpetajaks onu Paul Enno.
Ainus teadaolev pahandus leidis aset lõpupeol. Aktusele järgnes teeõhtu, kus noored tantsisid aulas orkestri saatel. Noortel jäi sellest väheks ja sestap oli kavas pidutsemist jätkata. Lennukaaslase Gennadi Kelemiti meenutuste järgi märkas Üksti koolimaja peaukse juurde kogunenud voorimehi ja ajas need vihaselt laiali: „Teie vanemad lõikavad kodus pastlapaelaga leiba, teie aga sõidate voorimeestega ringi!” Noorte järelpidu siiski toimus, lihtsalt nüüd mindi pidukohta Paralepas jalgsi ja ettevaatlikult. Kuigi kool oli läbi, kardeti direktori halvakspanu endiselt.
Liki tegeles gümnaasiumi ajal nii kirjutamise, laulmise kui ka näitemänguga. Liki oli musikaalne ja õppis proua Raudsepa laulustuudios, teda kiideti Lääne Elu veergudel kui lootustandvat koloratuursopranit. Näitemängutraditsioon oli koolis tugev ja pikaajaline.
Likist kujunes gümnaasiumis humanitaarsete huvidega rühmituse „Unser Sechs” („Meie kuuekesi” – Liki, Senta, Betty, Aura, Ella ja Lydia) liider. Siit sai alguse eluaegne ühendav sõprus. Hilisem pedagoog Senta Miralda Ennus (snd Neider) põgenes teise maailmasõja ajal USAsse. Lydia Karing (snd Riiman) küüditati Siberisse, ent naasis hiljem kodulinna ja hoolitses Liki tädi Alma Sauli eest. Hella Leivat (snd Kääramees) põgenes Rootsi, oli mitmete õpikute autor ja õpetajate ühingu esimees. Rootsi pages ka Elisabet Sade (snd Kõuts). Ainsana katkes Liki side okupeeritud Eestisse jäänud Angelika Koidula Riieliga.
Liki on mitmel korral oma isa loomingut esitanud. Läänemaa ühisgümnaasiumi 10. aastapäeval 1928 esines Liki Ernst Enno luuletusega „Võiks otsast alata”. 1930 kevadel toimus LÜGis kirjandusnädal, kus üheks peategelaseks oli ka Ernst Enno. Haapsalu elava legendi loomingut kandis ette Liki Enno.
Pole imekspandav, et Ernst Enno andekas tütar tegi ka ise kirjanduslikke katsetusi. Omaloomingu avaldamiseks andis suurepärase võimaluse 1930. aasta alguses ilmuma hakanud kooli ajakiri Murdlained. Eestikeelse kooliajakirjanduse uurimine on keeruline, sest need olid väikesetiraažilised käsikirjalised või hektograafil paljundatud trükised. Enamik neist ajakirjadest on nüüdseks vajunud unustuse hõlma, näiteks pole säilinud ühtegi numbrit 1920ndatel ilmunud esimestest LÜGi kooliajakirjadest Lained ja Vaod.
Murdlaine oli ajakiri, kus avaldati nii noorte kirjanduslikke katsetusi kui ka kunstiloomingut. Põhjalikult käsitleti koolielu sündmusi ja seda mõnikord kriitilises võtmes. Igas ajakirjas olid ka karikatuursed joonistused õpilastest või õpetajatest. A4 formaadis 18-leheküljeline väljaanne maksis 15 senti, seega oli trükis näiteks tollasest Lääne Elust kolm korda kallim. Samas ei olnud hektograafil paljundatud väljaande trükikvaliteet just kõige parem. Saadud tulu kasutati õpilasühingute tegevuse toetamiseks.
Tollased noored oli sageli üsna tagasihoidlikud ja avaldasid oma loomingut pseudonüümide all või piirdusid initsiaalidega. Mõnikord eelistas autor isegi täielikku anonüümsust. Näiteks 1930. aasta märtsis jäi LÜGi humanitaarringi korraldatud luulevõistluse esimese koha auhind luuletusele „Terasele ja rütmile” välja andmata, sest autorit ei suudetudki tuvastada. Abiturient Liki Enno kasutas Murdlainetes pseudonüümi Lee (hiljem LE). Seda teame tänu tema sõbrannale Lydia Karingule, kes on endale kuulunud ajakirjanumbrisse kandnud ka autorite kodanikunimed.
Ajakirja väljaandmist juhtis õpetaja Herman Sirk, õpilasest tegevtoimetajaks oli algselt Ermy Soomet (snd Soomann), seejärel Alfred Soosalu (snd Sleet). Liki Enno oli tegev kahe aastakäigu Murdlainete juures, lisades sinna luuletusi ja jutte. Tema luuletused on saanud ainest loodusjõududest, samas võib tema kirjutistes märgata ka väga tugevaid eksistentsiaalseid alatoone, kurbust ja surmahirmu. Näiteks traagilises lühiloos „Ristämblik” mängib Liki lugeja foobiatel ja mõistusel ning samas üllatab ootamatu lõpplahendusega. Nii Liki kui ka teiste Murdlaine noorte autorite loomingus on märgata Friedrich Nietzsche filosoofia mõjutusi. Ajakirja Murdlained esilehel avaldatud luuletus „Laine” on omamoodi juhtkiri, mis kajastab tollase noorsoo unistusi ja hirme.
Läänemaa ühisgümnaasium on olnud paljudele tulevastele haritlastele loovuse tärkamise taimelavaks.
Autor, Läänemaa ühisgümnaasiumi ajalooõpetaja Kalle Lõuna tänab Elle Jõesood kaasabi eest ja võimaluse eest tutvuda Murdlainete haruldaste numbritega.