Väikesele Vormsi koolile pole kaugõppe teel õpetamine uus asi, seda on praktiseeritud aastaid. Sel õppeaastalgi on Vormsi kooli 29 õpilasest tosin koduõppel ja neist kolm elavad suisa välismaal.
„Selles mõttes on meil muidugi lihtsam,” ütles Vormsi kooli direktor Age Hälvin. Ta lisas, et kuigi saarel elavatele õpilastele on koduõpe uus kogemus, pole see neile päris võõras – nad on juba näinud, et klassikaaslased võivad olla ka teisel pool ekraani.
Hälvini sõnul on kaugõppe koordineerimine õpetaja jaoks lisatöö, aga et eriolukorra tõttu koormus suurem oleks, tema sõnul öelda ei saa. „Teame kogemuste põhjal, kuidas tööd optimeerida,” ütles ta.
Juhendatud õppimine
Koolijuhi sõnul ei tee tööd lihtsamaks niivõrd see, et õpetajatel on e-õppeks sobivad materjalid juba olemas, vaid pigem kogemus, mida teha koos ja mida lasta õpilastel eraldi teha. „Klassiga koos tunni tegemine on oluliselt vähem töömahukas kui see, kui hakkad igaühele eraldi tagasisidet andma,” ütles ta.
Et kodus õppimine sujuks, peaks Hälvini sõnul kool kõigepealt enda jaoks selgeks tegema, mida ta õpilasele õieti pakub. Praeguses olukorras kodudesse õppima saadetud lapsed pole seda valinud sellepärast, et nad hirmsasti tahaksid koduõppel olla ja ise kõike korraldada. „Nad tahaksid, et kool nende õppimist juhendaks ja see peakski olema kooli poolt juhendatud õpe,” ütles Hälvin. Ta lisas, et esimese asjana peabki kool mõtlema, kuidas õpilasi juhendada nii, et ka õpetaja ellu jääks.
Hälvini üks soovitus kolleegidele oleks: teha aeg-ajalt kontakttunde, kas läbi Skype’i või mõne muu sarnase veebikeskkonna. Tema sõnul tundub kontakttundide pidamine alguses võibolla keeruline, aga kokkuvõttes muudab see töö lihtsamaks.
„Oluliselt vähem töömahukas on asi kõigile korraga ära seletada, kui see kirja panna nii, et oled selle õigesti sõnastanud ja et ka lugeja sellest täiesti õigesti aru saab,” ütles Hälvin. Tema sõnul pole tööjuhendi täpne sõnastamine alati nii lihtne – suuliselt selgitades saavad õpilased ju kohe küsida, kui midagi arusaamatuks jääb.
Ühe ohupunktina tõi Hälvin välja veebikeskkondade kirjususe. „Ega siis kaug-, distants- ega e-õpe tähenda, et pead päevas käima kümnes keskkonnas,” ütles ta. Selle asemel on mõistlik kasutada neid keskkondi, mida lapsed juba tunnevad. „Ja kui on vaja uut keskkonda kasutada, siis sellepärast, et seal on hea midagi teha või edastada, mitte lihtsalt sellepärast, et meil on praegu e-õpe,” rääkis ta.
Hälvin ütles, et kui pilt on liiga kirju, ei täida asi eesmärki. Seni töölehti täitma harjunud õpilastel kulubki võhm lõpuks selle peale, et kümne lahti oleva akna seas õigesse kohta klikkida. „Kui lapsel on töövihik ja ta lahendab sellest ülesannet, tehku parem leheküljest pilt ja saatku. Ei pea alati mingis keskkonnas olema,” rääkis ta.
Küsimusele, milliseid internetikeskkondi Vormsi kool õpetöös kasutab, vastas Hälvin, et neid on läbi aegade olnud mitmeid – kunagi kasutati Google Classroomi, siis tehti usinalt Moodle’i kursusi. „Ja siis jõudsime selleni, et asi ei toimi, kui sul pole regulaarset kontakti,” ütles Hälvin.
Hälvini sõnul on baasõppetööks tegelikult väga vähe vaja – mingit suhtluskeskkonda, kus saab kontakti hoida, ja kokkulepet, kuidas õpilased töid õpetajale edastavad. E-kirja Hälvin ise tööde edastamiseks väga ei otstarbekas ei pea, sest kirju on keeruline struktureerida ja kui kodutööd ei tule korraga, on kõik segamini.
Haridusministeerium on soovitanud esimestel e-õppenädalatel õpilastele hindeid mitte panna. Hälvini sõnul sõltub hinnete panemine koolist ja olukorrast. „Meil pole põhjust hindeid ära jätta, sest õpilased teevad endiselt tavalisi asju,” ütles ta. Koolis, kus koduõppele jäämine on tavapärast elukorraldust väga palju muutnud või kus on lapsi, kellel pole arvutit, võib kool teisiti otsustada.
Spikerdamishirmu pole
Hirmu, et kodus keegi lapse eest koolitööd ära teeb või laps kõrvalist abi kasutab, Hälvini sõnul Vormsi koolis pole. „Need hirmud on meil juba varasematel aastatel läbi tehtud,” ütles ta. „Tegelikult võib selles osas olla suhteliselt rahulik – palju lapsevanem ikka jaksab,” lisas ta. Hälvin ütles, et ka tavaolukorras aitavad vanemad oma lapsi ja kui mõni asi koos läbi arutatakse, pole selles midagi halba.
Ka kontrolltööde puhul ei pelga Hälvin mahakirjutamist. „See on natuke kontrolltöö tegija ülesanne ka, et koostada küsimus, mis nõuab asjast aru saamist. Sellisel juhul ei aita eriti ka mahavaatamine, kui ei tea, mida maha vaatama pead,” rääkis Hälvin. Tema sõnul on elu näidanud, et ka klassiruumis tööd tehes ei sõltu tulemus kuigivõrd sellest, kas abimaterjale lubatakse kasutada või mitte. „Kui materjale lubatakse kasutada, siis õpilane vaatab võibolla mõne detaili juurde, aga suures plaanis ei muuda see midagi – kes ikka üldse aru ei saa, seda ei aita see materjal ka,” ütles ta.
