Tarmo Õuemaa: kas kodus on elu?

Inimesed on muidugi erinevad. Mõni armastab rahu ja vaikust ning pelgab inimesi. Teise jaoks on üksiolek karistus.

Ühed ei ole teistest õigemad. Siiski pani mind, suhteliselt introvertset tüüpi, kulmu kergitama paljude inimeste emotsioonitulv, kui neid oli pandud karantiini või tööle kodukontorisse. Kas tõesti on inimene muutunud nii suurel määral töökoha vabatahtlikuks orjaks, et kohustuslikust kohalkäimisest vabastuse saamine tekitab hirmu või ebamugavustunnet?

Möödunud kolmapäeva ETV „Pealtnägija” osaluseksperiment kahest nädalast karantiinist kodus oli lausa huumoriklassika. „Sõbrad küsivad, kas ma hulluks ei hakka minema?” küsib ajakirjanik Kristjan Pihl teisel üksiolekunädalal ja peab siis pahaendelise pausi.

Igav on sellel, kes midagi ei tee. Kui igavus tõesti peale tuleb, tasub kõigepealt seda natuke nautida. Ja kui enam igavleda ei taha, tee plaan asjadest, mida oled tahtnud teha – mis raamatuid lugeda, mis filme vaadata või äkki hoopis võõrkeelt õppida? Köögis uut retsepti proovida? Pane see kõik kirja ja järsku avastad kohkumusega, et ka kodus olles jääb kõige selle jaoks aega väheks.

Aga see on nii karantiini või sundpuhkusega. Kes arvab, et kodukontor võrdub kodus igavlemisega, on tõest kaugel. Kaugtöö on nagunii mõeldav enamasti nende puhul, kes töötavad arvuti ja telefoniga. Mul on tunne, et suurem osa neist on nagunii ammu käega löönud kodu- ja tööelu eraldamisele. Töömeilid jooksevad telefoni ja harva juhtub, et mobiiltelefonile tulev töökõne pärast tööaja lõppu katkestatakse. Kes poleks kuulnud kurtmist, et kuniks telefon on taskus, ei saa kunagi päriselt puhata. Nii et tegelikult töölauast eemal töötegemises vaevalt kodukontorisse saadetu jaoks midagi väga uut on.

Kuidas on lood enesedistsipliiniga? Osa inimesi kurdab tõesti, et kodukontoris on nad avatud igasugustele ahvatlustele, mis neid töötegemisest kõrvale juhivad. Kes hakkab riiulitelt tolmu pühkima, kes kulutab sisse sügava raja külmkapi juurde. Olen ise mõni aasta tagasi kodukontoris töötanud ja minu arust ei olnud tööle keskendumine tegelikult nii raske, kui võiks arvata. Vastupidi. Kui oli eesmärk midagi valmis saada, siis ma sellega ka tegelesin, tegelikult isegi intensiivsemalt kui kontoris. Büroos oli mul hoopis rohkem segavaid signaale ümberringi kui kodus, kus olin vastakuti ainult oma tööülesandega. Bürootöö kipub sageli olema rohkem tunnitöö ja kodus töötamine on tõesti rohkem tükitöö – teed ära selle, mis on vaja teha. Panin tähele, et kui kodukontoris tööga ei tegele, hakkavad süümepiinad kiiresti närima.

Kindlasti ei pea koduse igavuse pärast muretsema need, kellel on kooliealised lapsed. Julgen arvata, et veel nädala eest ei oleks enamik Eesti õpetajaid uskunud, et internetipõhine õpe on võimalik. Eile sai selgeks, et kõik on võimalik, kui muud üle ei jää.

Muidugi on erinev nii koolide kui ka õpetajate valmisolek infotehnoloogia kasutamiseks õppetöös. Mõni teeb seda iga päev koolitunnis, teine on põhimõtteliselt konservatiiv ja ei tunnista isegi teistsugust mobiiltelefoni kui nuppudega. On ka koole, kus on mõne aastaga muretsetud nii palju nutiseadmeid, et neid jätkub segasel ajal kõigile õpilastele jagamiseks.

Need ei ole tegelikult olnudki e-õpetamise pudelikaelad. Peaaegu kõik kooliealiste lastega kodud on internetiühendusega. E-õpe ei pea tähendama moodsaimas keskkonnas virtuaalset klassiruumi videosillaga, vaid näiteks ka lihtsalt meilitsi õpiülesannete jagamist, telefonitsi suhtlemist ja paberõpiku lugemist. Ülikoolides on e-kursused massilised ka Eestis ja keegi ei küsi ammu, kas nii ikka tohib. Et mis siis, kui õpetaja on vanamoodne või õpilasel on kehv arvuti.

Kindlasti saab enamik lapsi ja õpetajaid kaugõppega hakkama. Aga tuleb ka arvestada, et mitte kõik ja mitte tingimata nii hästi kui klassiruumis. Pühapäevases „Aktuaalses kaameras” kurtis üks kolme koduõppel koolilapse ema, et ta töötab pärast laste kojujäämist justkui kolmel töökohal – päeval läheb kogu võhm laste aitamisele ja söögitegemisele ning oma palgatöö tuleb teha hilistel õhtutundidel. Ilma naljata – kaugeltki kõik koolilapsed ei saa hakkama üksi, ilma järelevalvajata õppimisega. Eriti algklassilapsed, eriti hariduslike erivajadustega lapsed.

Siin võib küsimuse seada aga nii: mis on parem lahendus? Rumalam oleks jätta uudne e-õpetamine üldse rakendamata põhjusel, et see ei ole täiuslik. Nii see ei saagi täiuslikuks areneda. Lapsevanematele soovin muidugi pikka meelt. Omaette ülesanne saab kindlasti olema koduse tehnoloogia jagamine. Kui kodukontoris töötavad korraga isa, ema ja kaks koolilast, ei piisa ühest arvutist ja ühest „tahvlist”. Aga seegi on võimalus õppida midagi, mida argirutiinis teha ei saaks.

Muide, sama probleemi ees on praegu suur osa läänemaailmast. Ameerika Ühendriikides muretsetakse digivõimekuse kõrval päris palju ka seepärast, et paljudele sealsetele koolilastele on tasuta koolitoit ainuke korralik söögikord päevas. Mis saab, kui see kaob? Ja umbes kaks miljonit USA koolilast on kodutud, muretses CNN.

Igal juhul algas Eestis eriolukorra väljakuulutamisega meie kõigi jaoks senisest teistmoodi rütmiga elu. Nagu näitasid autojärjekorrad pühapäeval loodusradade servas, võtsid inimesed ootamatut võimalust oma aega teistmoodi sisustada tõsiselt. Ja ega ma tegelikult muretsegi, et inimesed kodus elamisega hakkama ei saa. Kulub lihtsalt natuke aega uue olukorraga kohanemiseks. See, et uutmoodi elu kohe täiuslikult välja ei tule, on samuti normaalne. Aega õppimiseks on vähemalt paar nädalat.