Eile avas legendaarne karikaturist Eduard Tüür Kullamaa kultuurimajas oma 80. sünnipäeva näituse.
Kullamaal on üleval 52 pilapilti formaadis A3. Pooled neist kujutavad Eesti olukorda ja ülejäänud üldinimlikke nõrkusi, tutvustas pilapiltnik.
Kullamaa näitus sai teoks täna Risti karikaturistile VIljar Anskole ja Kullamaa kultuurimaja juhatajale Loit Lepalaanele. "Viljar Ansko rääkis minu juubelinäitustest härra Lepalaanele, tema võttis minuga ühendust. Olin nõus, hr Lepalaan tuli Tallinna minu juurde ja koos valisime tööd välja," selgitas Eduard Tüür.
Eduard Tüür on sündinud 22. jaanuaril 1931 Haapsalus. Tema esimene karikatuur avaldati 1956 Haapsalu ajalehes. 1961. aastast elab Tüür Tallinnas.
Alates 1971. aastast on ta osalenud näitustel Eestis ja välismaal kokku 66 korral ning tema tööd on ilmunud 40 väljaandes. Karikatuurivõistlustel on ta võitnud 26 auhinda, aga olnud ka ise žüriiliige ja organiseerija.
Te olete ilmselt üks staažikamaid tegevkarikaturiste Eestis. Millal te karikatuure joonistama hakkasite?
Esimese karikatuuri joonistasin 1939. aastal ja see ilmus Haapsalu algkooli 2. klassi tahvlil. Miks just seal? Kuna minu ema oli mulle selgeks teinud lugemise, kirjutamise ja "rehkendamise", siis ei olnud mul esimeses klassis midagi teha, vaid, olles elava iseloomuga ja natukene "Tootsliku olemisega", segasin ma tunde. Olles 14 päeva minuga risti ja viletsust näiinud, otsustas kooli direktsioon mind viia üle teise klassi, et siis ma ei sega tundi ja hakkan õppima.
Kuna olin siis klassi noorim õpilane ja väiksemat kasvu, siis juhtus see, mida nimetakse tänapäeval koolikiusamiseks. Et sellest pääseda, tulin ühel hommikul varem klassi ja joonistasin tahvlile mind kõige rohkem kiusanud poisile sarnaneva kuti, kes luubiga uuris oma "meheau". Tegemist oli segaklassiga ja kui kogu klass oli kohal, siis seletasin rõõmsal näol selle joonistuse lahti: "Tegemist on Mikuga, kellel on väike noku, et muidu ei leia pissile minnes seda üles, kui peab luubi appi võtma."
Pärast minu selgitust läks modelli nägu tulipunaseks, tüdrukud kihistasid naeru ja minu kiusamisele oli kriips peale tõmmatud. See oli minu esimene moraalne honorar. Rahalise honorari sain esimest korda 1956. aastal Haapsalu ajalehes ilmunud karikatuuri eest.
Mis on need teemad, mis Teid praegu kõige rohkem köidavad?
Kuna rida aastaid olen saanud kutseid osaleda paljude riikide rahvusvahelistel karikatuurinäitustel, siis olen põhiliselt joonistanud teemadel, mis on arusaadavad mitte ainult eestimaalastele, vaid ka teiste maade karikatuurihuvilistele. Varem, kui tegin kaastöid ka meie ajalehtedele, siis kajastasin samuti Eestis toimuvat. Ajalehtedel on nüüd oma n-ö palgalised karikaturistid, kes peavad joonistama seda, mida soovib toimetaja, mina aga ei armasta käsu järgi joonistada. Olen vaba mees vabal maal.
Millised on praegu karikaturistide võimalused Eestis oma loomingut avaldada?
Lisaks eelmisele küsimusele antud vastusele on praegu võimalik saata oma töid ajakirjale Pilkaja, mis ilmub alates selle aasta aprillikuust ja mille toimetaja on Saaremaa kunstnik ja karikaturist Erki Evestus.
Kuidas on järelkasvuga? Keda hindate, mida soovitate noortele, kes tahaks kätt proovida?
Järelkasvuga on praegu natukene nigelavõitu. Kui ei ole võimalik avaldada, kustkohast siis järekasv tuleb? Õnneks hakkas ilmuma Pilkaja, kus on ka noortele eraldatud leheküljed. Ka Viljandi kultuurimaja organiseeris üheksa aastat karikatuurivõistlusi. Tõsi küll, seal esinesid rohkem tuntud karikaturistid, kuid oli ka noori. Kahjuks sel aastal juba ei toimunud võistlust, kuna Kultuurikapital ei leidnud võimalust seda rahaliselt toetada.
Millegipärast karikatuuri ei loeta, erinevalt teistest maadest, Eestis mõnes ringkonnas kunstiks. Heaks erandiks on Tartu Kunstigümnaasium, mille õpetaja Paul Kunmani eestvedamisel toimuvad aastaid koolinoorte karikatuurivõistlused. Sinna võivad oma töid saata ka teised noored, mitte ainult selle kooli õpilased. Aga avaldamise võimalused on kahjuks nigelavõitu.
Kas lähiajal on ka mujal Läänemaal võimalus Teie loomingut näha?
Kui mõni Läänemaa asutus — kultuurimajad, rahvamajad jne — soovib minu töödest teha näituse, siis ma olen nõus ja pärast Kullamaa näitust võivad nad sealt tööd ära tuua. Kullamaal on näitus üleval kolm nädalat. Momendil on mul näitus üleval ka Tallinnas Ajakirjanike Liidu ruumides.