On selline suvi nagu filmis. Selles Eestis filmis, mille välikaadrid filmiti kiiruga üles peamiselt neil kahel päeval, mil vähegi päikest paistis. Selline suvi nagu lauludes. Neis lauludes, mille kirjutamisele popmuusikavabrikud hiljemalt novembris asuvad, et aprillis raadioeetriks valmis olla. Või neis lauludes, mis internetis poolkogemata kuulsaks saavad, et mõni kuu hiljem olla peas ka viieaastastel.
Suvi on ilmselt kõige suurem müüt, mille meedia meile viimasel sajandil pähe määrinud on. Päris suvi nõuab teatud tegevusi, kohtasid ja tooteid. Suvel peab reisima. Kui on soe ja kodumaalt lahkuma ei pea, siis vähemalt siseturistiks tuleb kindlasti hakata. Suvel peab kastma end rabajärvedesse, mis sellest, et autojuhilube pole ja tasuta bussid nendeni ei vii. Suvel peab käima välikontsertidel ja vabaõhuetendusel, sõitma saarefestivalidele ja magama telkides. Tuleb osta laatadelt koduõlut ja seista veidi sobimatult kaua supermarketite külmlettide ääres, et valida parimat jäätist.
Selline suvi nagu tänavu, on nagu lõppematu jaanipäev või uusaasta: minu isiklikul melanhooliasse kalduval hinnangul on need kaks kõige masendavamat püha aastas. Mul on olnud toredaid suvesid, jaanipäevi ja uusaastaid, aga mitte ükski neist pole pääsenud neile eelnenud murest, kas need ka päriselt õnnestuvad. Sellisel suvel kui praegu peab olema koos sõpradega ja veetma aega koos perega. Kas keegi tööl ka käib, pole kindel. Ilmselt küll, aga siis pigem salaja, nagu häbenedes oma salajast hobi.
Suvi on lõppematu surve käia rannas, kohtuda sõpradega, juua külma jooki, istuda väliterrassidel, põgeneda kellegagi koos paduvihma eest maapoe ukseesise katuse alla. Hoolimata sellest on suvi mu lemmikaastaaeg, just selline kleepuv ja survestav. Seistes asfaldil ja oodates rohelist foorituld, 31 kraadi lagipähe tagumas, ei teki kahtlusevarjukestki selles, et ma olen tõepoolest elus ja et see elu jookseb just praegu mu soontes.
Suvi on julm, see pühib minema kõik, kes temaga vähegi sammu ei pea. Ta eraldab need, kes töötavad ja elavad konditsioneeriga majades ja sõidavad jahutatud autodega nendest, kelle aknad on kasutult pärani lahti, kelle kingad hõõruvad, kelle reied on kleepunud bussiistmete külge. Suvi ei jäta vähimatki kahtlust selles, et on õigeid ja valesid elusid. On suuri maakodusid mere ääres, mille väravast voorib pidevalt läbi generatsioonide kaupa sugulasi ja sõpru. On kulunud diivaneid, millel vaadatakse kordusprogramme ja õhtuste suveuudiste ülevaateid kellegi teise suveseiklustest.
Ilmselt tahan öelda, et suvi on omamoodi kurb aeg. Isegi, kui suve väline surve sind ei mõjuta või kui kulgedki oma haagissuvila ja perega ühelt väikesaarelt teisele, tiksub kuklas teadmine, et varsti on see kõik läbi. Mul on suvelõpuks kümneid tähiseid: jaanipäev kui mitte aasta pikim päev, vaid peatse pimeduse kuulutaja, 15. juuli kui suve teise poole kuulutaja, esimene tuules hõljuv kaseseeme, 1. august, esimene külm öö, tumerohelised augustilehed, koolikaupade letid kaubanduskeskustes, viimane ujumine… Kui suvi lõpuks läbi saab, alustan uue ootamist. Jõulude paiku tean, et päevad lähevad peagi pikemaks ja kevad peab ju kuidagi tulema. Midagi on veel oodata, veel on lootust, et suvi tuleb imeline.
Suvenukrus pole muidugi ainult minu fenomen. Just surve olla teiste inimestega koos võib mõjuda masendavalt indiviididele, kes pole just kõige ekstravertsemad või kes mingil põhjusel pole end ümbritsenud sobiva seltskonnaga. Iga hirmrõõmsa klubihiti kohta on kaks kibemagusat laulu lõpmatust suvekurbusest. Erinevalt muudest vihmastest ja külmadest aastaaegadest pole suvel aga sotsiaalselt aktsepteeritav veeta õhtuid ja nädalavahetusi toas teki all. Nagu Urmas Reinsalugi halvustavalt väitis, pidades põhjuseks, miks EKRE-l viimases erakondade reitingu küsitluses nõnda hästi läks, seda, et EKRE valijad olid küsitlejatele paremini kättesaadavad, kuna istuvad ilusate ilmadega rohkem kodus ega võta ilusast suvest viimast.
Võib-olla üks suve võludest on just sellega kaasnev pinge võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju korda saata. Nagu vanasti talutöödel, mil kõik pidi aastaajale vastavalt õigel ajal tehtud saama ning vihmavabad hetked ei andnud kellelegi armu. Hoolimata sellest, et tänapäeval saab peaaegu kõike teha ükskõik millisel ajal siseruumides või lennukite abiga, on iidset sisemist kella raske uuesti ümber seadistada.
Seda kirjatükki oli veidike raske lugeda. Mu hing rõõmustab mitme suve jagu, et on tõeline suvitajate suvi. Lisan, et kahjuks mitte päris- ega potipõllumehe suvi. Tunnen suurest päikeseannusest tõelist rõõmu. Kuumus kippus vahepeal küll liiga tegema, aga sain hakkama. Mul ei ole ühtki põhjust stressata, et kõik see saab läbi jne. Muidugi saab. Ja tuleb uus suvi, aga mitte enam nii suvine. Nii et kellele see suvi vähegi sobib – võtke sellest viimast ja olge rõõmsad ja lahedad!
Ei ole mõtet muretseda asjade pärast, mida sa muuta ei saa.