Ja ma ei saa teisiti, kui pean veel kord kinnitama: loodus paljast pinda ei salli. Paljas, eriti veel kooriku peale võtnud muld peenras läheb halastamatult palavaks, küttes nii ka enda sees olevaid taimejuuri. Mullapinna kuumus omakorda suurendab vee aurumist pinnasest, mis tähendab, et niiskust jääb taimedele vähem mulda. Kooriku vältimiseks ollakse harjunud taimedevahelist pinnast kõplaga kobestama. Asi seegi, aga veel taimesõbralikum oleks, kui nende alune muld oleks kaetud kas teiste taimedega (mis ei pea olema umbrohi, kuigi põhimõtteliselt ju võib) või multšiga.
Jälle see multš, juba teist laupäeva järjest! Kuid see väärib käsitlemist, sest on tõepoolest nii taime- kui ka aednikusõbralik abimees kahe tüütu aiandusliku rutiini puhul: rohimine ja kastmine. Pinnasetemperatuuri hoidmine ja kooriku tekkimise vältimine on nende kahe asjaga mõistagi seotud.
Korralik multšikiht peenras vähendab kastmisvajadust vähemalt neli-viis korda ja rohimisvajadust samavõrra. Seda ka kasvuhoones. Põhuga paksult multšitud kasvuhoonetomateid kastan ma praeguse kuumaga umbes korra kahe nädala tagant, eelmisel, jahedal suvel kastsin vaid korra kuus. Kurke ja paprikaid peab kastma muidugi veidi sagedamini, ehk 7 –10 päeva tagant, sest nende juurestik ei tungi nii sügavale kui tomatitel. Aga oma aia multšimiseelsel ajastul pidasin ka mina dogmaks, et kasvuhoonet tuleb kasta iga päev. Tuleb, kui muld on katmata. Kuigi saab ka vähema vaevaga.
Samamoodi rohimisega. Ma ei saa öelda, et multšiga üldse umbrohtu ei tule. Tuleb, aga oluliselt vähem. Väga oluliselt vähem. On suur vahe, kas pühendada ühe peenra rohimisele süsteemselt tund aega iga paari nädala tagant, või tõmmata aeg-ajalt välja paar üksikut multšist läbi idaneda suutnud maltsa. Ka juurumbrohuga on kergem, sest üles valguse poole tungides tuleb see ka oma juurtega kõrgemale, peaaegu pehme ja koheva multšikihi alla välja, ja mõne aja pärast on väga kerge naati või orasheina sealt koos pika risoomiga kätte saada.
Hooldusvaba lahendust aias ei ole olemas, küll aga saame sellegipoolest multši abil oma elu oluliselt lihtsamaks ja taimede kasvukeskkonna võimalikult tervislikuks teha. Just eile sain näitliku õppetunni eelmisel suvel köögiakna vaatesse rajatud „talveansambli“ istutusalalt, kuhu panin kasvama madalaid ja kääbuskasvulisi okaspuuvorme ning põõsaid, mis on talvelgi värviliste okstega: erinevaid kontpuid, kollasevõrselise kääbuskasvulise pärnakese, ja muudki, mis hallil sügisel ja külmal talvel mind värvidega rõõmustaksid. Aga ma ei jõudnud pärast istutamist tervet ala ära multšida. Pool ala sai paksu makulatuurikihi ja puiduhakke alla, aga teise poole katmine pidi jääma järgmist kevadet ootama. Noh, nüüd on juba august käes … ja ma pean ausalt tunnistama, et ühe aastaga on veidi võilille siiski suutnud läbi multši tungida. Aga kui arvestada, et ma ei kaevanud seal istutusalal ka rohkem kui ainult istutusauke, ja vanad ajakirjad ja puiduhake läksid otse nendevahelisele rohukamarale, pole tulemus üldsegi halb. Pealegi, nagu ma ütlesin, ka juurumbrohtu on multši seest lihtsam kätte saada.
Igatahes rohisin sealt võililled välja.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin rääkida hoopis sellest, kui suur vahe oli puukeste ja põõsahakatiste vahel seal multšitud alal ja väljaspool seda. Pikk põud on ju olnud. Lihtsalt murus kasvavad põõsa- ja puulapsed ilmselgelt põevad selle käes koos kollaseks kõrbenud muruga. Nad on vaevas. Lubasin neile, et vihmuti läheb järgmisel õhtul just sinna. Aga multšitud osas kasvavad elupuupallikesed ja jugapuututid poleks nagu põuast midagi kuulnudki! Nad on selle suvega isegi kõvasti kasvu visanud, on hea tervise juures ja tugevad.
Nii et pole siin midagi. Kogu see ala läheb mul sügiseks katte ja multši alla, see on päevselge.
Juba klassikud on öelnud – kõige tähtsam asi elus on oma rohtaeda harida.
Nüüd kus isegi maakoolides pole enam aedu on inimesed sellest eemaldunud, progress ja robotid pidavat seda asendama. Ja maailma asjad on segamini kui kört-pärtli särk. Hankige endale aed ja harige seda, siis hakkate asjadest jälle aru saama.
Kas makulatuuri kasutamine multšis on mõistlik? See on küll üks võimalik asjalik rakendus trükitud lobauputusele-samas miks peaks see käima läbi rasketehnikast ägava puiduvarumise, lõputu trantsportimise ja keemiatööstuse ahela? Ja trükivärv- vaevalt see eriti naturaalne on, muld on keeruline kooslus kus igasugused kemikaalid oma elu elama hakkavad.