Poliitikud esitavad harjumuspärasesse stabiilsusse klammerdumist sageli pädevusena, kuid ajalugu näitab, et ükski status quo ei püsi – isegi Nõukogude Liit kukkus kokku.
30 aastat tagasi näis alates teise maailmasõja lõpust püsinud ning Helsingi lepetega kinnitatud rahvusvaheliste suhete korraldus igavesena. Paljude tollaste poliitikute ja vaatlejate jaoks oli see teatud miinustega, kuid eelkõige ette ennustatav ja reeglipärane maailm, mille kõigutamist hinnati rumalaks, naiivseks ja vastutustundetuks. Vajadusel viibutasid eliidi positsiooni hõivanud – valdavalt targad ja parimate kavatsustega inimesed – teisitimõtlejate suunas näppu.
Praegu on seda raske uskuda, kuid näiteks Nõukogude Liidu kompartei peasekretäri Mihhail Gorbatšovi ja talle väljakutse esitanud süsteemisisese kriitiku Boriss Jeltsini vastasseisus eelistasid lääne demokraatiad kuni viimase hetkeni Gorbatšovi. Jeltsin oli ettearvamatu, ilma kindla platvormita, tema esinemiste stiil oli harjumatult otsekohene. Ta nägi tahumatu välja ja ta ei varjanud emotsioone. Praegu oleks Jeltsinit kindlasti iseloomustatud populistina.
Kui Kremlit parketikõlbulikumaks tuuninud Gorbatšov süüdistas 1987. aasta NLKP keskkomitee oktoobripleenumil Jeltsinit „poliitilises ebaküpsuses” ja „absoluutses vastutustundetuses”, siis Saksamaa ja USA noogutasid kaasa. Lääne heaoluühiskondade liidrid ei soovinud riskida ebastabiilsusega maailma status quo’s olulise rolli võtnud rahvaste vanglas – hoolimata eetilistest ja majanduslikest kompromissidest, mida niisugune korraldus pidevalt nõudis.
Jeltsini tõrjumine läks nii kaugele, et kui too 1989. aastal USAd külastas, siis – hoolimata vahepeal toimunud esimestel vabadel valimistel saadud häälterekordist – ta küll käis Valges Majas, kuid president George H. W. Bush hoidis demonstratiivselt eemale. Isegi pressikonverentsil jättis Bush Jeltsini teemal küsimustele vastamata. 1991. aasta suvel, kui Bush juba Jeltsiniga ka kokku sai, saatis seda ametlik tõlgendus, et kohtumine peegeldab Nõukogude Liidu dünaamiliselt muutuvat sisepoliitilist olukorda, kuid mitte mingil juhul pole tegemist seisukohavõtuga Gorbatšovi vastu. Nõukogude Liit pidi püsima – nagu pidi püsima ka diktatuuri poliitiline ladvik.
Samamoodi laveeris president Bush Balti riikide iseseisvuse küsimuses, kohtudes 1990. aastal okupeeritud Balti rahvaste esindajatega ning rõhutades pikaajalist USA positsiooni, et „ühel päeval on Balti riigid taas vabad”, kuid manitsedes siiski rahumeelsetele ja „heas usus” peetavatele läbirääkimistele Nõukogude keskvõimuga. Samal ajal rõhutas Bush vajadust hoida ära Nõukogude Liidu „lagunemine”.
USA Kongressis lobitööd teinud väliseestlased on meenutanud, et mida sügavamasse kriisi Gorbatšov sisepoliitikas sattus, seda enam pidas USA administratsiooni enamus vajalikuks teda toetada, uskudes, et Gorbatšovist paremat partnerit pole võimalik leida. USA ja Saksamaa soovitusest „ärge kõigutage paati” on rääkinud ka Arnold Rüütel, kes ülemnõukogu esimehena 1990. aastal Bushiga kohtus.
Soome ametlikku positsiooni Nõukogude Liidu jätkuva püsimise osas kuni 1991. aasta augustini välja pole mõtet meelde tuletadagi. Ja milleks – ka Eestis oli veel 1988. ja 1989. aastal praegugi tõsiselt võetavaid ühiskonnategelasi, kes pidasid Eesti iseseisvuse taastamise nõudmist asjatuks provokatsiooniks ning toetasid „liidulepinguna” välja pakutud okupatsiooni legitimeerimist. Ikka olemasoleva stabiilse arengu nimel ja parimas usus.
Kõik see kipub meenuma, kui vaadata praegu lääne poliitilise ja muu eliidi järjest närvilisemat klammerdumist viimastel aastakümnetel paika loksunud korralduse külge. Sinna ei sobi Donald „America First” Trump Ühendriikide presidendina, Brexit, Kesk-Euroopa eurokriitilisus ning Venemaalt lähtuv sund loobuda pehmest ja madala sõjalise võimekusega julgeolekukorraldusest.
Ei pea olema Trumpi fänn, et mõista maailmakorralduse muutumist ning seda, et põlgliku suhtumisega USA ja briti valijate otsuseid tagasi ei pööra. Kui Trump suudab Ameerika tahet kehtestades murda diktaatoreid või sundida Euroopat rohkem kaitsekulutustesse panustama, siis on muutus samamoodi Eesti jaoks positiivne, nagu oli Boris Jeltsini trotslik vastuhakk Gorbatšovile. See, mida Jeltsin hiljem tegi ja millise suuna Venemaale andis, on juba omaette teema.
