Ann Mari Anupõld: õnnetud õnnetused

Olen oma kirjatükkides ja mõtetes sageli võrrelnud lapsi ja loomi. Seda nii selle poole pealt, kuidas nad käituvad, kui ka selle järgi, kuidas meie nendesse suhtume.

Lapsed ja loomad on väga sarnased, sest nad on mängulised, nunnud ja teatud määral meist sõltuvuses, aga on veel üks oluline asi: neil pole sageli ohutunnet. Nii mänguhoos kui ka niisama maailma avastamise käigus juhtub lastega teinekord ootamatuid ning kohati ka traagilisi õnnetusi. Loomadega samuti. See, et kassid vahel väga suurtest kõrgustest – akendest või kortermaja rõdudelt – alla hüppavad või kukuvad, ei ole kellelegi uudis. Ega siis ilmaasjata öelda, et kass maandub alati käppadele. Päris alati see tal muidugi ei õnnestu, suurest kõrgusest kukkumine võib ka kassidele saatuslikuks saada.

Natuke ootamatum lõks on aga kallutatud aken. Kas teie jätate kassi lahtikallutatud aknaga ruumi omapead? Ja kas te kujutate ette, mida nad koos korda saata võivad? Kallutatud akna sündroom on kassidel lausa lahtikirjeldatud haigus ning võtab kokku kõik võimalikud ja võimatud vigastused, mida üks kass on suuteline endale tekitama, kui ta kere lahtikallutatud akna vahele kinni kiilub. No tahaks ju hullusti välja pääseda! Aga päris hästi ikka ei pääse ka. Tagajärjeks on muljumine, murtud ribid ja eluohtlikud sisemised vigastused. Seetõttu on mõistlik akende ja kasside puhul mõelda võredele ning tuulutusavadele. Tuleb elule ja tervisele kasuks.

Nii suviti kui ka talviti on teada-tuntud oht veekogud. Seda eriti koertele, sest kasse naljalt suplemas ei kohta. Koerad peaksid ometigi ju oskama ujuda? Üldjuhul ujuvad koerad tõepoolest hästi, kuid teinekord võivad nad olla hädas veest välja saamisega. Nad väsivad enne, kui kuiva maa taas käppade alla saavad. Näiteks hüppas mu vanaema ülekaaluline spanjel ükskord tiiki, et parte jahtida. Sisse hüpata oli jahihasardis lihtne, kuid välja ei saanud ta sealt enam sugugi. Kallas oli järsk ning spanjeli jalgade ja kõhu vahekord parasjagu nii kehv, et üles vinnata ta ennast ei suutnud. Õnneks aitasid mööduvad jalutajad koera kuivale maale. Teinekord aga ei kuule keegi koera vees pladistamist, ja hädakisa ei kipu nad ka tegema. Eelmisel aastal hukkus niiviisi tuttavate töökoer, kes oli vanas taluõues lahtisest kaevutruubist sisse kukkunud. Alles hiljuti jäid aga sõbrad ilma oma lemmikust, kes oli otsustanud tünnisauna oma joogikausiks kuulutada. Ilmselt oli ta seda juba mõnda aega teinud, ilma et midagi oleks juhtunud, kuid sel õnnetul päeval kukkus ta tünni sisse ja enam välja ei saanud. Ja talvel kukub läbi jää täiesti arvestatav hulk koeri. Aga eks see on asi, mida juhtub ka täiskasvanud inimestega, lastest rääkimata. Ei ole mõeldav, et me oma loomad üleni vatti pakime, aga nii enda hingerahu kui ka nende elu pikkusele mõeldes võiks teatud riske hajutada.

Öeldakse, et mõni laps ei kasva kunagi suureks. Tõepoolest, mõni inimene jääbki igavesti lapseks, teisalt kipume me ise oma vanemate silmis igavesti lapseks jääma, kuigi me seda sugugi enam ei ole. Nii helistas mulle paar päeva tagasi üks proua, et oma kassiga kordusvisiidile tulla. „Muri on jälle täitsa terve ning meil kõigil on nii hea meel selle üle,” teatas ta mulle rõõmsalt, „mõtlesime, et terveks saamise puhul tuleme kogu perega teid vaatama. Laps lubas ka kaasa tulla!”

Raputasin endamisi nukralt pead. Lapsed ja loomakliinikud. See on kombinatsioon, mis sageli kipub nihu minema. Nii mõnigi kiirem kahejalgne alla meetri tegelane on suutnud riiulitest pudeleid alla tõmmata, kassi kliiniku peale jooksu lasta või oma vanemate tähelepanu nii palju hõivata, et olen sunnitud üksi kurja koera taltsutama ja süstima samal ajal.

Lubatud ajal jalutas kliiniku uksest sisse proua koos oma kiisukesega, tema järel üks minust ilmselt paar aastat vanem naisterahvas. Ei ühtegi poolemeetrist, vaid hoopis täismõõdus „laps”. Muigasin omaette. Vedas mul seekord. See tuletas meelde olukorra, kui viimati koos emaga kingapoodi läksin ning kogemata temast liiga kaugele julgesin hulkuda. Selle peale hüüdis ta muidugi kõva häälega üle terve müügisaali: „Mann, tule vaata, need võiksid sobida!”, kui oli endale pasliku kingapaari välja valinud. Ilmselgelt igavlev müüja seisis tema selja taga ja kordas omaette muiates vähemalt sama kõvasti: „Tule jah kiiresti, Mann!” Eks ma siis läksin. Mis mul ikka muud üle jääb. Üks kord laps, alati laps.