„Muutub kõik, muutuvad moed ja kombed,” lauldi kunagi populaarset Arne Oidi laulukest. Üks, mis ajaga on muutunud, on suhtumine vanapaberisse. Kui mõnikümmend aastat tagasi võisteldi koolis, milline klass kõige rohkem vanapaberit kogus ja täiskasvanud vedasid paberit kokkuostupunktidesse, et saada vastu defitsiitseid raamatuid, siis nüüd on vanapaberist saanud peavalu. Seda eriti neile, kes elavad linnas eramajas. Tänapäeval ei tellita küll enam nii suurt hulka ajalehti kui mõnikümmend aastat tagasi, kuid vähenenud on ka vanapaberi kasutamine koduses majapidamises – keegi ei kleebi remonti tehes enam ajalehti tapeedi alla ega pese ajalehega aknaid. Nagu selgub, ei kõlba tänapäevane paber enam tulehakatusekski. Pealegi moodustavad ajalehed vaid osa koju kogunevast paberist. Vanapaberit tekib ka neil, kes lehti ei telli – jõudsalt aitavad kaasa kaupluseketid, kes postkaste reklaamidega täidavad.
Kas vanast harjumusest või omandatud keskkonnateadlikkusest on palju neid, kelle käsi ei tõuse vanapaberit olmejäätmete konteinerisse tõstma, nemad sooviksid sellest legaalsel moel vabaneda. Nii pannaksegi vanapaber pahaaimamatult papi- ja paberpakendikonteinerisse. Vanapaber aga ei kuulu pakendi alla ja selle tasuta kokkukorjamine pole ka kohaliku omavalitsuse ega pakendiorganisatsioonide ehk riigi kohustus. Kui aga mõelda sellele, millisel hulgal tellimata reklaame ja postreid iga päev postkastidesse jõuab, võiks ju reklaamide väljasaatjad ise ka panustada selle kokkukorjamisse. Nii nagu võtavad apteegid vastu aegunud ravimeid ja poodides on patereide kogumiskastid, võiks seal kõrval olla ka vanapaberikast, kuhu aegunud reklaamid sokutada. Muidugi on ravimid ja patareid erinevalt vanapaberist ohtlik jääde, aga miks ei võiks kaupluseketid elanikele vastu tulla?
