Aastal 1920 asutatud Asuküla raamatukogu on Läänemaa üks vanemaid raamatukogusid, mis on tegutsenud ühes ja samas paigas, seltsi- ja koolimajas.
Mullu tähistas Asuküla raamatukogu oma 95. sünnipäeva. Kõik need aastad on ajuti tegutsetud ühes majas koos kooliga, ajuti ilma. Raamatukogu 1929. aasta kroonikast saab lugeda, et tollane koolijuhataja lubanud tollase raamatukogu juhataja pärast tundide lõppu koolituppa sooja. Tänavu läheb koolita seitsmes talv ja raamatukogu juhatajal Imbi Sildarul tuleb hommikul kolm ahju kütte panna. Üks talv olnud koguni nii külm, et Imbi suurt muud ei saanudki teha, kui ahju kütta ja lund lükata.
Teisipäeva hommikul kella kümne paiku, kui kohale jõuame, küürutabki Imbi kolmanda ahju ees ja ütleb, et talvega kulub 10–15 tihu. Kui on väga külm, tuleb pliiti kah kütta. Maja on vana ja hõre. Jäi see meilegi silma.
On udune ja külm novembrihommik. Majal on silt: Asuküla algkool. Maja ees on bussipeatus. Kah Asuküla algkool. Seltsi- ja koolimajaks on ta ehitatudki. Külaselts tegutseb majas edasi, aga kooli enam ei ole. Korstnast tõuseb suitsu ja ühes aknas on tuli.
Asuküla on Ridala valla kõige pisem raamatukogu ja üks kolmest. Lugejaid on „niimoodi sada või siia-sinna”, nagu Imbi ütleb. Mõni päev ei käi keegi. Siis, kui on hästi libe või kole külm.
Tule vuhisema saanud, toob Imbi välja raamatukogu kroonika ja Salme Aasmäe „Lastelastele”. Raamatu on välja andnud Asuküla selts ja koostanud Imbi mees Andi Sildaru. Hardo Aasmäe ema Salme oli pärit Mägari külast. „Sõnakas naisterahvas oli. Elu aeg kooliõpetaja olnud,” ütleb Imbi ja läheb tuld roobitsema. Asuküla raamatukogu piirkonnas elab 300 inimest. „Lugejaid-inimesi üle kolmekümne protsendi,” ütleb Imbi rahulolevalt. Piirkonnas on 12 küla: Mägari, Kiviküla, Koheri, Kolu, Metsaküla, Mäeküla, Pusku, Sepaküla, Suur- ja Väike-Ahli, Tanska ja Varni. Varnis elab kaks inimest ja kumbki ei loe.
Kaugemalt kantidest on lugejaid kah. Alles eile helistanud üks Mäeküla naine, et pojal on Tallinnas vaja „Tappa laulurästast” – Harper Lee. „Aga minul on see kadunud,” kahjatseb Imbi.
Imbi ise elab Suur-Ahli külas, raamatukogust paari kilomeetri kaugusel. Tööl käib ta jala või rattaga, sadagu taevast või pussnuge ja pisikesi poisse. Täna peaaegu et sajabki. „Täna tulin taksoga,” rõõmustab Imbi. Taksoga tähendab seda, et oma küla mees sõitis tööle ja viskas Imbi ära.
„Mis raamatuid loetakse?” – „Erik Tohvri on popp. Esta Aksli ja Helju Pets! Ja Cartland!” – „Mis veel?” – „Petrone Minu-sari! Lapsed loevad Tomuskit!” – „Mis veel?” – „Mikita, kuigi see on nii raske!” Arutame, miks nii raskesti arusaadavat raamatut nii palju loetakse. Imbil on Mikita pooleli.
Imbi ütleb, et kõige rohkem tullakse ja küsitakse midagi head. „Ega ma väga enda järgi saa soovitada. Ma väga kerget ei loe,” ütleb Imbi. Imbi maitse jääb kuskile kerge ja Mikita vahele. Palju tahetakse käsitööraamatuid. Majas käib kord nädalas koos käsitööring, 10–15 naist. Imbi paneb puid alla ja hoiab ringil silma peal. Täna ongi. Tund aega kauem tööl olla ei ole probleem. Imbi meenutab, et omal ajal oli kah käsitööring, mis muutus tasapisi kirjandusringiks. Nüüd on toonased ringiliikmed kõik pilve peal. Vahest saab uuest käsitööringistki kunagi kirjandusring.
Probleem pole ka see, kui Imbile helistatakse ja küsitakse, kus kaelakarbonaad odavam on, kas Rimis või Konsumis. Või bussi number kaks aega. Või kust seda ätti nüüd saab. Imbil on ju arvuti laua peal ja internet sees. Klaviatuur on tal selge, asi tal siis kehvemale klaviatuuri tundjale ütelda, kust selle äti saab või bussiaega või liha hinda vaadata.
Asuküla raamatukogus saab Imbil juba 25 aastat. Pool elu. Tartumaalt Asuküla kanti mehele tulnud Imbi õppis majandustehnikumis. Koolitööks oli vaja Lenini teoseid laenutada, siis tollane juhataja hakkas rääkima, et läheb pensionile, ja Imbi sai asemele. Õppinud on Imbi raamatupidamist. Imbi lapsed ütlevad, et mis vahet seal on, kas raamatupidaja või raamatukoguhoidja. „Ma olengi raamatute pidaja,” ütleb Imbi.
Vanasti olnud Imbi väga kange lugeja. Ükski raamat ei läinud kogust enne välja, kui see oli Imbil läbi loetud. Nüüd enam nii ei saa. Järjekorda pannakse juba enne, kui raamat tuleb. Praegu ootavad Mihkel Raua uut raamatut ja Mart Sanderi „Litside” teist osa.
Kell on üksteist. Kedagi pole käinud. Põrandal ronib ämblik ja kaob Imbi laua alla. Imbi roobitseb tuld. Kui kool seitse aastat tagasi kinni pandi, tegi Imbi lastele jutu- ja meisterdamistoa. Kord kuus loeb Imbi lastele ette ja siis meisterdatakse koos midagi. Nii kümmekond last käib. Lugejaid-lapsi on üle kahekümne. Mõned loevad, mis õpetaja käsib, ja küsivad kõige õhemat, aga mõned loevad ka muud. Kivirähki ja muinasjutte ja… Ei saa ütelda, et lapsed ei loe.
Asendajat Imbil ei ole. Suviti on kogu kuu aega kinni, aga pole suurt lugu. Omad teavad ja lugevaid suvitajaid pole. Kui vahel on vaja ära käia, tuleb Imbi mees kogu hoidma. Teeb ukse lahti, kirjutab paberi peale üles, mis keegi võtab ja toob.
Kell on kaheteistkümne peal. „Tea, kas mõni lugeja tuleb ka?” – „Täna, ma kardan, ei tulegi!” – „?” – „Mägari teine ots on matustel. Üks suri ära!”
Aga ometi tullakse. Kostab kobistamist. Uks läheb lahti ja ahjuesine on korraga rahvast täis. „Head sügist!” hõigatakse. Milvi, Kairi ja Äli. Imbi sööstab tulijaile vastu, teretab ja ütleb, et paneb kohvi üles. Kui on külm ilm, pakub Imbi ikka raamatukogulistele kohvi. Sooja peab sisse saama. Kas tulijail aega on? „Kuidas kambalised ütlevad,” säutsub Milvi reipasti.
Milvi on Pärnust käimas, tuli Kairi ja Äliga kaasa. Viieaastane Äli on Kairi tütar, Läänemaa kõige kuulsama lõõtsmoonikumängija Hugo Õunaidi õde ja Milvi suur sõber. Äli vanaisa on Milvi õepoeg. Milvi jälle on Asuküla esimese raamatukoguhoidja Gustav Rõõmuse sugulasi. „Gustav oli minu onu,” teatab Milvi, nagu oleks see mingi tavaline asi. 1948. aastani oli Rõõmus Asuküla raamatukogu juhataja ja tema naine Adeele oli juhataja abi. „Onu abiellus, kui oli 52. Adeele oli 48,” teab Milvi. Jõudis küll!
Kohv jääb seekord siiski joomata, kambalistel ei ole aega – loetud raamatud Imbile, uued kotti, tera juttu puhutud, kaovad nad riburada uksest välja. Älil on „Lossivaim” natuke üle aja käes olnud. Selle eest on ta Imbile joonistanud kaardi. Imbi paneb kaardi lauale ja kannab „Lossivaimu” sisse. Et on tagasi toodud. „See nii vana maja. Kas siin ei kummita?” – „Ütlevad, et Rõõmus (Asuküla esimese raamatukoguhoidja Gustav Rõõmuse – toim.) kummitab. Lapsed kardavad!” – „Teie ei karda? – „Hirmuga ei saa elada!” – „Aga kuulnud olete midagi?” – „Samme olen. Ja naginat!”
Oleme natuke aega vait ja kuulatame. Ei midagi.
Asuküla puhul on imelik see, ütleb Imbi, et niisugust küla ei ole olemas. Asuküla kool oli, külaselts on, raamatukogu on, isegi Asuküla kivikoda on, kunagi oli Asuküla külanõukogu, aga küla ennast ei ole.
Tartumaa Vara juurtega Imbi ütleb end Asuküla mail harjunud olevat. Talved on pehmemad kui Imbi lapsepõlvekodus, muld on vaesem ja suved kangesti kuivad, aga on omaseks saanud. Kui Imbi 1989. aastal Asukülasse mehele tuli, öelnud üks naine talle, et siin kivide vahel saab Imbi veel nutta, aga pole saanud. „Eks see olene inimesest endast ka,” arvab Imbi. „Kas raamatukogutöö igav ei ole?” – „Ei ole!” – „Mis te oleks teinud, kui meie poleks tulnud?” – „Oli plaan Mats Traat 80 välja panna. Juubelinäitus.” – „Nüüd jääb panemata siis?!” – „Ei ta jää!” – „Seda hirmu pole, et raamatukogu kinni läheb?” – „Hirmuga ei saa elada! Aga maja tahaks remonti küll!”
Loeme raamatukogu kroonikat. 1929. aastal oli Asuküla raamatukogu kõige loetum raamat „Tõde ja õigus” – 15 korda laenutatud. Kogus oli toona 344 raamatut. Mõni tollastest on praeguseni alles. Näiteks „Mesilane Maaja” Richard Rohu tõlkes, August Gailiti „Muinasmaa” ja Betti Alveri „Tuulearmuke” – debüteeris tulevane poetess ju romaaniga. Neid Imbi välja ei laenuta – ei lubatud. Öeldi, et olgu Imbi rariteetidel rinnuli peal. Kell on 12. Kaks tundi Asuküla raamatukogus on läbi. Läheme ära. Imbi paneb ahju kinni ja hakkab näitust välja panema.
Kaks tundi külaraamatukogus:
“Reportaaž: Palivere raamatukogu – klubi ja pihitool”
“Reportaaž: Sutlepa raamatukogu – kõige pisemast veel pisem”
“Nõva raamatukogu – korraga raamatukogu ja postkontor”
“Metsküla raamatukogu – koht, kus Mihkel Rauda ei loeta”
Fotod: Urmas Lauri
