Hommikusöögi ajaks on Kelli Seitoni „magamistoast” saanud tavaliselt juba „kolikamber” – kotid asjadega on esiistmeilt juba voodisse kolinud. Kohvilaua ülesannet täidab lühike surfilaud. Foto: erakogu
„Saage tuttavaks, nemad on mu sõbrad. Nad elavad autos,” tutvustab Perthis elav sõbranna mind ja mu partnerit oma sõpradele. Hoolitsetud välimusega noored neiud ahmivad õhku, sõbranna hakkab naerma ja täiendab: „Ei, ei! Nad reisivad. Nad on nii tervele Austraaliale tiiru peale teinud.”
Tänaseks olengi kaks ja pool kuud „kodutu” olnud – elanud autos ja ringi reisinud.
Aga alustan algusest. Peamine põhjus, miks Austraaliasse tulin, on reisimine. Töö- ja puhkeviisa annab riigis uudistamiseks kokku kaks aastat ning selle ajaga on näha ja teha palju. Austraalia on pindalalt kuues riik maailmas. Maantee A1, mis teeb riigile ringi peale, on 14 500 kilomeetrit pikk – näiteks 3500 kilomeetrit pikem kui Trans-Siberi raudtee. Et kõike näha nii, et rahakotis pärast tuul ei puhuks, on inimeste reisimisstiilid seinast seina ning on tavaline, et liikumisvahend on ühtlasi magamistuba/elutuba/köök.
Meie otsustasime partneriga kohe alguses klassikalise seljakotiränduri variandi kasuks ja ostsime auto, mis oleks küllalt pika kerega, et sellesse ka mugavalt magamisase mahutada. Seda läheb vaja siis, kui paarikuine tööperiood läbi, ajutisest korterist või toast välja kolitud, ja ees ootamas reisimise kuud.
Kui öö hosteli kaheses toas maksab vähemalt 50 eurot, siis nn kaasaskantava magamistoaga võib kämpingus muruplatsil peatuda juba umbes 22 euro eest. Või hoopis kasutada üht paljudest tasuta kämpimisplatsidest. Peale hinnavahe on eelis ka selles, et magamiseks ei pea mitte hakkama konkreetset asutust otsima, vaid võib jääda sinna, kus juba oled. Meie kuldne Holden Commodore, mis Eestis kannaks Opel Omega marki, on olnud meil Hotell Commodore maanteede, ookeani ja koskede ääres ning isegi keset linna.
Tavaline reisipäev algab autos päikesetõusuga ning kuke kiremise asemel on äratuskellaks parastava naeruga linnud kookaburrad, öiselt söömisretkelt naasnud sädistavad nahkhiired või vali metskalkun. Ühest neist kottidest-kastidest, mis autos asju hoiavad, tuleb välja sikutada päeva riietus, kortsud maha siluda ja selga ajada. Hommikune pesemine on loomingulisuse küsimus, tihti voolab pesemisvesi pudelist või on selle asemel hoopis niisked salvrätid. Iga paari päeva tagant magame tasulises kämpingus, kus on luksuslikuna näiv dušš.
Hommikukohvi ja -putru keedan matkapriimusel ning kuni vesi keema läheb, saan rahulikult jälgida, kes öösel mu naabriks olid. Oletame, et olen ühes täiesti tavalises tasuta ööbimiskohas maantee ääres, mida haldab kohalik omavalitsus. Ööbimisplats on maanteest eraldatud puuderibaga, siin-seal on üksikud lauad toolidega ja peaaegu alati puhas ning paberiga varustatud WC.
„Tere hommikust,” naeratan pehmet hommikumantlit koomale tõmbavale unise näoga austraallasele, kes liigub WC poole. Naabreid on siin palju ja unine pilk liigubki üle päikesetõusust roosatava taeva nende reisimasinaile. Ühes nurgas on suur haagiselamu, maastur, kolm pisikest jalgratast, toolid ja laud ning igasugu muud värvilist ja huvitavat. See pere on end koduselt sisse seadnud ning peatub siin arvatavasti mitu ööd. Haagiselamu ja matkamööbel jääb päeval ootama, kui nad autoga ümbruskonda avastavad.
Perekonna kõrval on värviliste kirjadega minibuss, mille lahtisest lükanduksest hõljub must sääsevõrk ja paistab voodinurk. Selle „kodu” on endale rentinud saksa või prantsuse noored, kes mõned kuud mööda Austraaliat tuuritavad. Bussi kõrval on maastikuauto, mille katusel telk, kuhu viib redel. Silm liigub mööda veel mitmest haagiselamust, minibussist ja eri suurustes telkidest, mõned maapinnale, teised auto katusele püstitatud. Osa reisijaid on seljakotirändurid, osa kohalikud pered või vanemad paarid. On neid, kes läbivad tempokalt päevas sadu kilomeetreid, ning neid, kes igal aastal näiteks neljaks kuuks võtavad ette uue koha Austraaliast.
Peaaegu kõigil neil reisijail möödub suurem osa reisikuudest üha uusi asju ja kohti avastades. Nii liigungi ööbimiskohast edasi uue ja maalilisema kose, punaste kõrbekivide, kanjonite, ookeani või vihmametsa poole. Päevad on üldjuhul soojad ja päikeselised ning mööduvad kiiresti.
Sama kiiresti, tundub, loojub ka päike ja tihti juba kella kuuest õhtul. Loojangu aeg on sõitmiseks kõige ohtlikum – teedele võivad hüpata kängurud, kes kuumal päeval põõsas peesitanud ning on nüüd aktiivsed. Sestap on hea, kui päikeseloojanguks olen jõudnud uude ööbimiskohta, pakisupi koos tuunikalavõileivaga valmis teinud, istun auto katusel ja püüan pilguga viimaseid punaseid päikesekiiri, mis kaugusse langevad. Auto on taas muutunud lahedaks magamistoaks, kardinad ette tõmmatud ja padjad kohevile klopitud. Uuel päeval ootavad uued kohad ja seiklused.
