Ann Mari Anupõld: ohtlik ratsasport

Ann Mari Anupõld. Foto: arhiiv

Eelmisel nädalavahetusel oli taas Eesti ratsaspordi aasta tippsündmus, peeti Tallinn International Horse Show. Suurtes sõitudes oli õnn seekord meie ratsanike vastu ning eestlastel õnnestus saavutada vaid vähesed võidud. Mitu esikohta rändas sedapuhku Leetu, samuti Ukrainasse ja Venemaale.

Põnev oli kogu etendus sellest hoolimata. Ajakirjanduse veergudele jõudsid ratsanikud ka, kuigi sedapuhku mitte positiivses võtmes. Laupäevasel võistlusel nimelt sai pilgeni täis pealtvaajaid Saku suurhall näha, kuidas võistlusväljakul ühe ratsaniku hobune jalaga tagant välja lõi. Takistuse kõrval seisnud abiline sai löögi kabjaga õnnetult pea piirkonda. Tüdruk varises momentaanselt kokku ning kogu publik hoidis hinge, kui nägi, kuidas ta kätega pead ja parema silma piirkonda hoiab ning varjab. Paljugi, mis võib rautatud kabi ja ühe treenitud sporthobuse tugev löök ses õrnas piirkonnas korda saata.

Hiljem mikrofonist tulevalt teadaandelt selgus, et abiline on haiglas stabiilses seisundis ning pea on tal jäänud terveks. Lõhki läks aga kindlasti nii mõnegi hakkaja plikatirtsu unistus esimesest ponisõidust, kui emad tribüünidelt alla kiigates tegid karmi otsuse oma lapsi mitte kunagi nii ohtlikku seisu panna. Ka mitmesuguste artiklite kommentaaridest oli hiljem aru saada absurdset hirmu nende kohutavate loomade, hobuste ees. Ühe korraga oli pühitud kogu mälestus sellest, et juba 14. korda peetava hobuste sõu kogu ajaloo vältel pole ühtegi säärast juhtumit olnud. Kas pole kurb, et meie ajud võimendavad sageli just negatiivseid emotsioone ja toovad need igal võimalusel tugevasti esile? Netiavarustes said tugitoolisportlased endid aga taas täiel määral välja elada. Platsi meeskonnale soovitati kohustuslikuks teha kiivrid, turvavestid, kogu keha turvaülikonnad ja mis kõik veel. Noh, eks vatti pakitult oleks meil kõigil igasugu elujuhtumitel natuke turvalisem olla. Kui paljud meist aga endale sellist luksust lubada saavad või tahavad?

Kui ohtlik on tegelikult liikuda hobuse seljas ja ümber? Mitte märkimisväärselt ohtlikum kui igas muus tegevuses siin maailmas. Saksamaa on Euroopa üks suurimaid ratsaspordi riike, sellest hoolimata pole spordiõnnetuste statistikas ratsutamine sugugi mitte esikohal. Tugevasti jõuavad temast ette jalgpall, mägisuusatamine ja ka rattasõit, kõik spordialad, millel pole ettearvamatute loomadega mingit pistmist.

Mägisuusatamine on täiesti loogiliselt esikolmikus. Kes on kordki käinud mägedes, see teab, mis seal toimub. Kuigi üldjuhul harrastatakse seda sporti vaid kord aastas ja puhkuse ajal, on liikumistempo peadpööritav ja ka kontorirotid ajavad oma olematud lihased pingule, et järgmist kurvi veel natuke teravamalt lõigata. Lisa sinna juurde üks soojendav naps ja küsimus pole enam mitte, kas, vaid millal õnnetus juhtub.

Ratsaspordis juhtuvate õnnetuste raskust mõjutab aga suuresti asjaolu, kas ja millist turvavarustust ratsanik ohtlikes oludes kandis. Hobuseid käsitsedes panen kindlalt rõhku turvalistele jalanõudele, kui aga selga istun, on mulle korralik turvakiiver tähtis. Kuigi puberteediealistele suurte soengutega esimese hobuse omanikele võib kiiver tunduda üks tobe nende isiku ja välimuse kiusamine, on ta tegelikult enam kui hädavajalik. Kes aga väga tahab, sellele leidub kiivrit ka sätendavais ja erksais värvitoonides või hoopis voolujoonelise kujuga. Kindlasti on siinkohal oma osa ka treeneritel ja lapsevanemail, kes peavad head eeskuju näitama ja asja kontrollima. Kiivrit kanda on tegelikult päris lihtne. Ilma kiivrita õnnetusse sattunud pead asendada on aga hoopis keerulisem.

Nagu varemgi mainitud, siis loom on loom. Ta on ettearvamatu ja mitte kunagi täiesti kontrollitav. Aga eks ole inimene samasugune. Tegelikult te ju ei tea, mida see tänava nurgal seisev meeste punt plaanib, kas kassas teie taga nihelev naine on agressiivsete mõtetega või kui palju on sõidukogemust teie ees liikuval autojuhil. Kas ta suudaks kuidagi oma käitumisega ohustada teie tagaistmel naerust kriiskavat väikelast? Aga eks olge vahelduseks lihtsalt natuke tähelepanelikumad! Tehke silmad lahti. Ei, mitte telefoni ekraanile lahti. Seda te oskate küll. Ikka nagu enda ümber lahti, nii inimeste kui ka loomade suhtes. Kehakeelest saab päris palju infot välja lugeda. Võite üllatuda, kui palju paremini te enda ümber liiklevaid olendeid saate mõista, kui neile keskendute. Päriselt keskendute. Rohkem kui viis sekundit. Aeg läks. Nüüd.