Loomaarsti märkmed: täiuslik klient

Ann Mari Anupõld. Arhiiv

Järgides elukestva õppe põhimõtteid, osalesin ka mina hiljuti taas koolitusel: põllumajandusnõuandjate baaskoolitusel õpetati ohtralt kommunikatsioonioskusi, natuke arvutamist ja tsipake psühholoogiat. Kõike selleks, et meist saaksid nõuandjad erinevatele põllumajandusharudele. Mina saan seeläbi aga loodetavasti olla tulevikus veel suuremaks abiks oma salajastele lemmikutele, lammastele.

Koolitustel on põnev osaleda. Ühelt poolt on muidugi sisu oluline. See, mida meile õpetatakse ja kuidas see meile endile kasulik võib olla. Teiselt poolt on aga ka huvitav näha erinevaid koolitajaid ning kuidas nad oma teemale lähenevad. Mõni loeb tülpinud näoga oma ettekande paberilt maha ning suudab ka põnevast teemast teha ühe vägagi uinutava kokkuvõtte. Teine aga kohe oskab oma publikut nõnda köita, et muudab igava valdkonna lausa hämmastavaks raketiteaduseks.

Üks selle päeva koolitajatest oli aga ehk veidi liialt positiivse mõtlemise jõule pühendunud, kui palus meil ülesandena panna paberile kirja, milline oleks meie täiuslik klient. Mitte lihtsalt seda, et mis loomadega see inimene tegeleb või kus ta elab, vaid ikka lõplike detailideni välja: vanus, sugu, perekonnaseis, hobid, iseloomujooned jne. Esialgu olin ma nii absurdset ülesannet kuuldes segaduses. Tõesti, ma võin teda ette kujutada, aga tegelikult ma ju tean, et täiuslikku klienti pole olemas, ja ega ma siis nüüd oma ülejäänud jõudu ja aega ei hakka koondama sellele, et teda leida. Vägisi aga hakkasid mu peas vilksama pildid minu erinevatest tõelistest klientidest. See tõstis mu tuju märkimisväärselt. Mu kliendid pole ehk kaugeltki täiuslikud (ja kes meist oleks?), aga igav mul nendega juba ei hakka. Üldjuhul muudavad nad mu päevad väga põnevaks ja kohati ka üksjagu lõbusaks.

See, et mu kliendid mind sageli sõbraks võtavad, pole mulle enam uudis. Viimati aga üritati mind lausa vägisi pereliikmeks värvata. Seda polnud varem juhtunud. Nimelt helistas mulle üks vanaproua, kellel oli mure oma paari lehma pärast. Ühel oli vaja sõrgu vaadata, teisel udarat, kolmandal silmi ja neljandal sarvi. Pikalt mul teda küsitleda ei õnnestunud, sest proua keeras kähku jutu ringi ja hakkas hoopis minu kohta pärima. Diskreetsus teda nähtavasti väga ei morjendanud, nii soovis ta teada minu eluolu, vanust ja perekondlikku seisu. Vaatamata sisetundele, mis ütles, et teoksil on midagi kahtlast, nõustusin järgmisel päeval proua palutud ajal kohale ilmuma. Üritasin oma kõhklustele mõistusega vastu hakata: kindlasti on tegemist vaid igavleva vanainimesega ning mina mõtlen taas üle. Kui järgmisel päeval taluõuele sõitsin, ootas mind hoovil minust natukene vanem mees. Saapaninaga maad kraapides teatas ta mulle altkulmu pilguga, et ema täna õue ei tule. Ei pidavat ennast hästi tundma. Vaatasin seepeale maja poole. Korraks paistis aknast üks kuju, kuid siis tõmmati kardin kiirelt ette. Hingasin sügavalt välja. Mis siis ikka. Pöördusin lauta loomi vaatama ning selgus, mis selguma pidi. Ei olnud seal ei sõrgadel, sarvedel, udaratel ega silmadel ühtegi probleemi. Loomad olid väga hästi hoitud ning loomaarst oli ilmselgelt üleliigne. Astusin jälle õue ning hingasin kergendunult. Põgenemistee tundus lähedal.

Noormees hakkas aga taas tusaselt saapaninaga maad kraapima ning pomises midagi. „Kuidas, palun?” pärisin, saamata pominast õieti aru. „Ema palus tuppa ka tulla. Ta tegi kooki."

Nägin vaimusilmas ristküsitluse jätkumist ning väristasin õudusega õlgu. Just sellel hetkel aga helises mu telefon, saatsin tänud taeva poole. Aeg-ajalt keegi mind ikka aitab. „Ma olen tegelikult juba järgmisse kohta hiljaks jäämas,” vastasin, jätsin kärmelt hüvasti, läksin juba jooksujalu auto poole ja kihutasin hoovilt minema. Alles kilomeetri kaugusel julgesin tempo maha võtta ja pilgu telefoniekraanile heita. Möödus vaid paar päeva, kui sama vanaproua helistas uuesti. Seekord ta enam pikka sissejuhatust ei teinud, vaid hakkas kohe oma pojast jutustama ning minu arvamust pärima. Tagusin vaikselt omaette peaga vastu seina ning lubasin endale järgmisel korral suure tigeda mehe kõrvale mõelda. Ja vanaprouadel seebiooperite vaatamise ära keelata.

Kuidas siis selle täiusliku kliendiga on? Kirjutasin paberile: õnnelikult abielus, naisterahvas, lõpmatud rahalised ressursid, palju ruumi, suurepärane tehniline taibukus, geniaalne majanduslik mõtlemine, ei huvitu minu eraelust.

Unistada võib ju ikka.