Sten Roosi muinasjutuvõistlus sai erakordse saagi

Lastekirjanduse uurija Krista Kumberg ja lastekirjanik Leelo Tungal eile Steni muinasjutuvõistluse auhindamisel. Foto: Peeter Langovits

Mullu jõuluaegu oli Rooside pere postkast saadetistest pungil – võistlusele laekus 451 muinasjuttu, mis on kõigi aastate suurim kogus.

Sestap oli tänavu ka auhinnasaajaid rekordarv – 49. Need tublid kirjalapsed kutsuti 2. aprillil, lasteraamatupäeval Tallinna raekotta.

Imetlusväärne, kui erksa sotsiaalse närviga on lapsed! Steni muinasjutuvõistluse kahekümne neljanda „korje” lugude hulgas oli nii pagulastemaatikat kui ka seagripist pajatavaid lugusid. Kolme soovi muinasjuttudest ühes nõuti muude hüvede kõrval ka võimalust unustada terrorism. Et lastel on tundlikud tundlad, pole muinasjutuvõistluse korraldajaile Ann ja Ants Roosile mingi uudis. Aastate jooksul on kirjutatud pankadest ja rottidest, saanud jälgida arvutikasutuse ja mobiiltelefonide tulekut ning arengut, äritegevuse alustamist ja arendamist, kaasa elatud mitmesugustele valimistele nii metsas, merepõhjas kui ka külas ja lossis jm.

Nüüd tahab hea lugeja kindlasti teada, milline on laste vaatenurk pagulasprobleemile. Esimese koha pälvinud Joosep Spirka „Kutsumata külalised” on mitmekihiline mõistujutt surikaatidest, kes oma kodus lõvide ja ninasarvikute sõja tallermaale jäävad. Nad rändavad Põhjamaa lopsakasse okasmetsa, leiavad sobiva lagendiku, kus end sisse seada, ja põhjustavad sellega põliselanikes omavahelisi vaidlusi, vaenu ja vägivalda. Hea on lugeda, et vägivald ei taba võõraid. Võõrad lahkuvad kesk kakluskära ja kuuldavasti jõudsid lõpuks päris oma saarele. Muinasjutt ei räägi niivõrd mitte pagulastest, kuivõrd nende ümber puhkenud erimeelsustest.

Loomakülasse saabub veider ja püsimatu lõunamaa elukas, kelle jutust ei saa keegi aru. Vanad olijad umbusaldavad ja tõrjuvad uustulnukat. Too püüab igati hea ja kasulik olla, ikka vastavalt oma kommetele. Kipub teistel kirpe otsima ja kohutab sellega metsaelanikud hoopis ära. Lõpuks sillutab ahvike sobilike jõulukinkidega tee põlisasukate südamesse (Sandra Karajev „Salajane üllataja”). Kirjutatakse ka põgenikust, kes on kaasa haaranud ainult mandariinid, aga jääb tänu neile ellu ja alustab edukat äri. Põgusamalt ning peidetumalt kohtab sõjapõgenike teemat veel mitmes loos. Või oli siinkirjutaja eriti aldis seda teemat kõikjalt välja lugema.

Kolme võiduloo ühine nimetaja võiks olla soe huumor, lennukas fantaasia, rikas sõnakasutus, elav kahekõne, mängulust ja osutamine olulisele. Liisamari Viik laseb loos „Konnakoivad” tüdrukul koos nõidadega Kuu peal peol käia. Pakub siis välja võimaluse, et tegemist oli unenäoga. Puändina pudeneb koolivihiku vahelt välja kuivatatud konnakoib. Liisa Oks teab aga, miks on vaja kastanimune taskusse pista. Nimelt on tegu professoritega, kes end nagu siilid munaks kokku kerivad ja taskusse pandult kandjale tarkust kiirgavad.

Muhedat huumorit ja vaimukat nalja leidus paljudes võistlustöödes. Mees tahab, et tema hobune samuti liiklusvahendi ülevaatuse läbiks, oleks uhkem tunne autode vahel sõita. Hobust tuleb tublisti tuunida, aga lõpuks on vajalik paber käes. Paraku ei tohi mees autodega võrdse ratsuga liiklusse tormata – tal puuduvad juhiload (Kirsi-Katrin Palgi „Tuunitud hobune”). Metsa olümpiamängudel läks käbiheide üle käbisõjaks ning jänesed kaotasid joostes suuna, kaugelekargamise liivakast oli aga vihma tõttu paras plats uuele alale – mudamaadlusele (Andre Villemson „Priimetsa olümpiamängud”).

Steni muinasjutuvõistlus toob kokku lugusid üle terve Eesti – maalt ja linnast, suurtest ja väikestest koolidest. Läänemaa, sh Haapsalu koolide õpilased astusid samuti võistlustulle ja neil läks hästi. Lihula gümnaasium ei üllatanud seekord mitte arvukusega, vaid silmapaistvate muinasjuttude hulgaga. Eriauhinna pälvinud Johanna Lipp valis kolme venna loo tegelasteks luuletused. Kõige noorem on kõige lühem, pikad ja tähtsad vennad kiusavad teda. Luuletus läheb laia ilma ja lõpuks leiab enesele parima sõbra viisijupis. Koos saavad nad kuulsaks ja vägevaks. Eriauhinna vääriliseks hinnati ka Svea Stahlmanni „Ürask Jussikese juhtumused”, mille moraal on selles, et iga lõpp on millegi uue algus. Jussikese maja langetatakse, tehakse laudadeks ja ürask ei ole ühtäkki mitte metsaelanik, vaid trepielanik. Sealt saab alguse viljakas pereelu. Liisa Raaveli „BMW lugu” viib romulas kokku tagasihoidliku Dacia-neiu ja rullnokkade välja praagitud „bemmi”. Vaike Reinmaa saadab sipelgad Aadu ja Peedu linnaelu mekkima. Misjärel metsaelu neile õige magus, meeldiv ja rahulik tundub.

Laura Mägi Palivere põhikoolist võttis ette lastelaulu mutionu peost ja muti metroost, ühendas need ning kirjutas kokku teravmeelse lõbusa loo. Ka tuntud (muinas)juttude töötlused on ajast aega pakkunud meeleolukat lugemist. Seekord sai lugeda näiteks Pipi Pikksuka pensionipõlvest. Hindamist leidsid Metsküla algkooli, Uuemõisa lasteaia-algkooli, Kullamaa keskkooli, Palivere põhikooli, Haapsalu linna algkooli ja Haapsalu põhikooli õpilaste muinasjutud.

Kui vahendada üldmuljet, et millise teema käes seekord jäme ots oli, siis näib, et nutiseadmed said varasemast rohkem nahutada. Kas lapsed oskavad ise ohtusid märgata, või on täiskasvanud neile osutanud, kes seda nii täpselt teab. Tahvelarvuti jälitab poissi ja sunnib teda mängima. Tuhkatriinu ballil nokivad kõik külalised oma nutitelefone. Telefonipere vastlapäeval lastakse parima levi huvides pikka liugu. Kõige vastupidavamaks ei osutu mitte nutikas telefon, vaid vanamoodne nupukas telefon. Nõid imestab, mis must karbike see küll on, mida inimesed kogu aeg silitavad ja millega pidevalt räägivad. Kolme soovi hulgas elektroonilisi imevidinaid soovinud poiss on peagi paks, loll ja sõpradeta. Kes abi taipab otsida, saab seda raamatuist.

Ei taha mõeldagi, et ilma Steni muinasjutuvõistluse ärgituseta jääksid äkki mitmed head lood hoopis sündimata. Hulk lapsi ei saakski siis teada, et nad on üle Eesti parimad jutukirjutajad.