Londongrad on Briti pealinna südamlik, veidi tögav hüüdnimi. Venelased taipasid kähku, kuidas britid asju ajavad. Pealtnäha oleme stiilsed, väärikad, seaduskuulekad, isegi veidi hirmutavad. Vahel on see mulje õige. Venelased austavad sügavalt meie õigussüsteemi. Sa võid kaotada või võita. Nii või teisiti läheb see sulle palju maksma. Kuid sa ei pea kartma, et rivaalid kohtunikule altkäemaksu andes su üle trumpavad.
Venelased mõistavad ka mõningaid Suurbritannia pahupooli. Meie pankurid, advokaadid ja raamatupidajad on eksperdid probleemide ärakaotamises. Hirmuäratavat immigratsiooniprobleemi kujutatakse tähtsusetuna. Kahtlane raha leiab offshore-pankade arvetelt tee onshore-pankade arvetele, liikudes riiuliettevõtetest geniaalselt üles ehitatud kontsernidesse, kus kasusaav omanik on hoolikalt salastatud.
Lugupeetavus kiirendab seda protsessi. Spondeeri näitust kunstigaleriis. Osta jalgpalliklubi. Doteeri ülikoole. Toeta heategevust. Maksa tähtsatele inimestel, et nad tuleksid su pidudele. Seltskonda mittekuuluvast tahumatust kõrvalseisjast, keda pilgatakse tema kohmaka inglise keele, pentsiku tausta ja maitsetu riietuse pärast, saab nõnda eliidi kergelt eksootiline, kuid asendamatu tugisammas.
Sellest kirjutada on keeruline: Londoni advokaadid kargavad kohe kallale kõigele, mis nende kliendi veatu maine kahtluse alla seab. Kuid finantsjärelevalveameti (Financial Services Authority) mõne aasta tagune kuum raport tõi esile šokeeriva viisi, kuidas pangad rikuvad rahapesuvastast ja tunne-oma-klienti nõudeid, kui hind on õige. Mõni aeg hiljem aga näitas minu sõbra Ben Judah’ suurepärane telesaade „From Russia with Cash“ („Venemaalt sularahaga“) ilmekalt, kuidas kinnisvaramaakler kohtles groteskselt lömitaval viisil avalikult korrumpeerunud Vene „ministrit“, kes soovis osta Londonis eluaseme rahaga, mille ta uhkusega ütles end olevat näpanud riigi tervishoiueelarvest.
„Economisti“ Moskva korrespondendina mõtlesin ma välja Oleg Garkovi nimelise fiktiivse venelase lühikese eluloo, rõhutades tema sünget tausta, hirmuäratavat mainet ja meeleheitlikku („kutsuge mind Ollyks) ihalust lugupidamist võita.
Enamik lugejaist nägi nalja läbi. Kuid mõned Londonis paiknevad äri- ja õigusteenuste firmad küsisid Garkovi kontaktandmeid (see oli 1990. aastatel, Google’i eelsel ajal), et arutada vastastikust kasu pakkuvaid teemasid. Ma vastasin neile, et härra Garkov on loomulikult huvitatud ja võtab nendega ühendust, kuid turvakaalutlustel väljamõeldud nime all. Ma loodan, et see põhjustas palju segadust.
On ülim aeg sellega lõpp teha. (Peaminister) David Cameron püüab rakendada meetmeid varjatud kasusaavate omanikega ettevõtete vastu – samm, mida ägedalt ja häbiväärsel moel vastustavad haledad Briti impeeriumi jäänukid, meie offshore maksuparadiisid. Ameerika valitsuses pöörlevad rattad piinavalt aeglaselt, kuid ma tõesti loodan, et juurdlus seoses skandaalse sahkerdamisega tooraineturul, raha kantimisega Venemaalt Läänes asuvatesse ettevõtetesse; sisuliselt rahapesu osas, annab tulemusi. Mõned šikid kaasosalised selles ja teistes rüüstamisskeemides viimase 20 aasta vältel ei reisi enam Ühendriikidesse, kartes küsimusi või veelgi hullemat, mis võib neid seal oodata. Paljudel teistel sellise äri ajajatel oleks tark nende eeskuju järgida.
Sammud petistest venelaste ja teiste varastatud hüvede nautijate vastu on vaid osa vastusest. Me peame muutma Suurbritannia majakaks vabadustarmastavatele venelastele, justnagu sajandeid tagasi, kui 19. sajandi suur filosoof ja kirjanik Aleksandr Herzen tsaristlike repressioonide eest Ühendkuningriiki pages.
Valdav osa vene diasporaast Londonis ei ole siin meie nõrkusi ära kasutamas, vaid seetõttu, et nad hindavad meie tugevusi: seaduste ülimuslikkust, turvalisust, kultuurielu, õiglust ja sündsust inimestevahelistes suhetes ja mitte viimases järjekorras ka meie huumorimeelt. Viis, kuidas me nende sulidest kaasmaalasi kohtleme, paneb nad muigama, kuid nukralt.
Edward Lucas
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
Meediaklientidel on Lucase kolumni avaldamise õigus sarnaselt uudistega. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda BNS-i seisukohti.
