Alar Karis: süütundega presidendi vastuvõtule

Alar Karis. Foto: erakogu

Pole vist olnud ühtegi aastat, mil enne Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud riigipea vastuvõttu ei oleks tuldud välja ettepanekutega see üldse ära kaotada või teha selles olulisi muudatusi. Pärast vastuvõttu, kui kleidid ja soengud on põhjalikult läbi hekseldatud, vaibuvad ka sõnavõtud. Ja ega siin midagi väga sõna võtta polegi – on see ju põhimõtteliselt presidendi otsus, keda ta vastuvõtule kutsub ja mismoodi seda korraldab.

Ka sel aastal ilmusid ajakirjandusse riigikogu liikmete Valdo Randpere ja Igor Gräzini seisukohad ning ühe ametimehe tajutav tusk, et riigikogu liikmena ta kutsuti vastuvõtule, kuid nüüdses teises riigiametis olles mitte. Randpere seisukohtadest võib kindlasti arutamist väärivat välja noppida – pole ta ju esimene, kes selle mõttega on välja tulnud, et pidu võiks rahvale lähemal olla. Eks mõtteid ole inimestel teisigi.

Kindlasti on poliitikutel piisavalt mõju (eriti juhul, kui nende arvamus ühtib valijate enamuse arvamusega), et need head ja asjakohased mõtted, kuidas vabariigi aastapäeva tähistada, järgmise presidendini viia. Ja mitte ainult need mõtted. Teha seda aga vahetult enne vabariigi aastapäeva ning praeguse presidendi viimase vastuvõtu eel ei ole eriti konstruktiivne. Ent muidugi – õigus arvamust avaldada on igaühel ja igaühel on õigus valida selleks koht ja aeg.

Ja on tõesti igaühe otsustada, kas koertenäitusel osaleda (Randpere väljend) või mitte. Koera viib näitusele omanik ega küsi oma lemmiklooma käest, kas ta tahab minna või mitte. Presidendi vastuvõtule minek või mitteminek on igaühe enda otsustada ja võiks selleks ka jääda. Vaevalt, et rahva peomeeleolu muudaks kuidagi teadmine, et Edgar Savisaar ka sel aastal istub lähikondlastega Hundisilmal.

Minu enda jaoks on tegemist siiski Eesti Vabariigile pühendatud vastuvõtuga, ja see jääb selleks sõltumata formaadist, sõltumata, kes on president. Aga ma ei pea kohaseks, et selliste arvamusavalduste kaudu tekitataks nendes inimestes, keda on kutsutud või kes on otsustanud vastuvõtule minna, süütunne, justkui teeksid nad sellega midagi valesti, läheksid kuhugi orjalikule (Randpere väljend) üritusele, kohatusse või suisa põhiseadusvastasesse (Gräzini väljend) kohta. Või mis veelgi hullem – et nad on osutunud koerteks iga-aastasel tõukoerteühingu väljanäitusel. Sest paljudele inimestele jääbki see vastuvõtt elus võib-olla ainukeseks taoliseks ja usutavasti toredaks mälestuseks oma riigi aastapäeva tähistamisest.