Aleksei Lotman: Kliimarindel on siiski muutusi

Kaie Ilves

kaie@le.ee

aleksei_lotman1

Läinud nädalal lõppenud G7 kohtumisest kuulsime eelkõige uudiseid Venemaa-suunaliste sanktsioonide jätkumisest, mis on teema aktuaalsust arvestades küll üsna loomulik.

Hoopis vähem vahendati meile teist olulist teemaringi, nimelt juhtivate tööstusriikide vahel sündinud kokkulepet sajandivahetuseks loobuda fossiilkütuste kasutamisest. Pikas perspektiivis vaadates on aga tegemist vähemalt sama tähtsa uudisega.

Suurte tööstusriikide otsus on tähtis samm võitluses inimtekkelise kliimamuutuse ohjeldamisel ja avab tee kliimaleppe sündimiseks ÜRO raames sel aastal. Seda on hinnatud ka Angela Merkeli suureks poliitiliseks võiduks, sest Saksamaa poliitikas on kliimaküsimused juba pikemat aega väärikal kohal. Ka Barack Obama sai siin koduse poliitika kõrvale jätta ja kliima kaitseks vajalikke samme astuda, ilma et peaks tagasi vaatama jõuvahekordadele kongressis. Üsna viimasel hetkel suudeti ka Jaapani ja Kanada peaminister ära veenda selle kokkuleppe vajalikkuses. Merkeli isiklikku panust Shinzo Abe ja Stephen Harperi seniste seisukohtade muutmisel on peetud üsna suureks, kuigi toonitatud on ka Obama ja François Hollande’i osa. Aga eks loomulikult teinud siingi suure osa tööst nimetuks jäävad taustajõud.

Ka G7 suhtes tavapäraselt kriitilised keskkonnaühendused on seekordse tulemuse üsna üksmeelselt heaks kiitnud. Muidugi tasub meeles pidada, et tegu ei ole veel mitte õiguslikult siduva rahvusvahelise lepinguga, vaid kõigest poliitilise kokkuleppega; et see kokkulepe ei hõlma selliseid olusisi kasvuhoonegaaside emiteerijaid nagu Hiina, Venemaa, India ja Brasiilia; et kokku lepiti milleski, mis tuleb teoks teha peaaegu sajandi jooksul. Siiski, pärast sellist kõrgetasemelist poliitilist kokkulepet oleks juhtivate tööstusmaade esindajail raske taganeda võetud kohustustest, mistõttu ilmselt on sügisesel ÜRO kohtumisel Pariisis lõpuks oodata ka õiguslikult siduva leppe sündi. Samuti asjaolu, et tänapäeva suurim „kliimasaastaja” Hiina on esialgu eemale jäänud, ei ole määrava tähtsusega: G7 riigid kokku moodustavad endiselt suurima summaarse emissiooniga „klubi”, pealegi on nende ühine mõju maailmamajandusele küllalt suur, et nende otsus tõmbab olgu või mõningase viivitusega enda järele ülejäänud suurmõjutajad. Ning lõpuks, sajandi lõpp lepiti kokku kui täielikult fossiilkütuste-vaba ajahorisont, energiasektori põhimõtteline transformatsioon peab kokkulepitu kohaselt toimuma sajandi keskpaigaks.

Kodukamaral näeme samal ajal aga hoopis eilse päeva mõtlemist, kui riigikogu on hakanud kiirkorras menetlema põlevkivi aastase kaevemäära suurendavat seadusemuudatust. See kummaline eelnõu sai erakordse erakonnaülese koosmeele allikaks: Keskerakond on siin valitsusliitu toetamas. Kui kellelgi on tekkinud ehk illusioon valitsusliitu kuuluvate rahvaasemike isetegevusest, siis keskkonnaministri allkirjaga kinnitatud valitsuse toetus kaevemahte suurendavale eelnõule peaks selle arusaama alusetust näitama. Valitsuse sellekohane tegevus on seda kummastavam, et maapõue strateegia koostamist keskkonnaministeerium alles alustas. Samuti ei meenu koalitsioonileppest põlevkivi kaevemahtude ummisjalu suurendamise lubadust.

Võib muidugi öelda, et Eesti on nii väike ja meie kliimamõju tühine, mis me siin ikka globaalmuredega rabeleme, teeme parem kaevandajaile ühe ilusa kingituse. Eelkõige otsustab maailma kliima tuleviku tõesti suurte tegijate tegevus, kuid mure meie ühise Maa pärast peaks olema ühine. On aga selge, et ka majanduslikult on targem panustada tulevikule, mitte aheldada end minevikku vajuvate valikute külge. Mida rohkem sõltub meie majandus põlevkivist, seda valusamalt kukume, kui selle kaevandamisele ootamatu lõpp tuleb: kaevemahtude kunstlik suurendamine viib paratamatult nende järsemale vähendamisele juba lähitulevikus koos sellega kaasnevate sotsiaal-majanduslike tagajärgedega. Nii majanduslikult kui ka regionaalpoliitiliselt oleks mõistlik jõuline üleminek hajutatud energiatootmisele taastuvaist allikaist koos tõhusa energiasäästuprogrammiga, mis võimaldaks põlevkivi kaevemahte vähendada järk-järgult, sedamööda kuidas kaevurid vananevad ja pensionile siirduvad.

Juhtivate tööstusriikide juhtpoliitikud ilmutasid sel korral riigimehelikkust ja selget tulevikuvisiooni. Ka meie valitsusel oleks aeg pilk minevikust tulevikku pöörata. Selleks ei peagi kusagilt kaugelt tarkust importima: meie taastuvenergeetikute ja keskkonnakaitsjate ühistööna on Eestile sobiv visioon täielikuks üleminekuks taastuvaile energiaallikaile ju olemas http://www.taastuvenergeetika.ee/te100/. Kui mõni detail ei meeldi, võib seda muidugi alati arutada, aga tervikvisioonina sobib see paremini kui miski muu.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
5 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
olaf
9 aastat tagasi

Keegi ei keela ju minna üle taastuvenergeetikale. Palun minge. Ah, et raha ei ole ja see energia ei ole konkurentsivõimeline. Et keegi peaks toetama. Minu soovitus taastuvenergia pooldajatele: Te olete targad inimesed, tehke midagi realistlikku ja kõik tulevad kaasa. Näiteks on meil piirivalve. Kevadel lugesin kusagilt, et toimus mingi piirikaitseõppus, kus kasutati sõjatehnikat, nimelt veekahurit. Sellest sõnumist sain ma aru, et Pihkva dessantväeosa on võtnud kasutusele tulerelvade asemele vibud. Minu meelest igati roheline suhtumine.

Külamees
9 aastat tagasi

Põlevkivi lihtsalt on nii lahja kraam kõigi nende muude fossiilidega võrreldes,et sellega suurt midagi ei teeni.Eestis praegu seis selline,et küttepuu ei tasu enam
metsast välja tuua-hind nii madal.Samas on olemas konteinerpõleteid millega saab elektrit toota igas mõõdus.Igas eestimaa(veel) asustatud punktis peaks
mõni selline töötama-saaks kohalikud sellele kütte varumisega tööd ja leiba.Kraavides ja teeäärtes vohavale võsale rakendust,praegu lömastatakse teda suurte purustajatega sinnasamasse maha-saab head väetust,et varsti jälle naftat kulutama peaks materdamiseks.Merigi kasvab kinni nende toitainete voolust.
Puupiiritust mootorikütusena-mida iganes…aga ikka on neid kellel ajud põlevkivistunud.

Uskmatu Toomas.
9 aastat tagasi

Esitaks küsimuse natuke teisiti-kumb on parem kas vireleda puhtas õhus(mida suurriigid ikkagi reostavad) või anda tööd inimestele ja kaevandada põlevkivi.Hr.Lotmann koos mõtekaaslasega võiks kõigile eeskujuks loobuda autotranspordist,elektrist,keskküttest jne.asudes elama püstkotta ja tegema süüa paargus.Miks need suured eestkõnelejad ei ole nii toiminud?
Kõik see mida lubatakse tähtajaga 100 aastat on ……….. !

hunter+s.+thompson
9 aastat tagasi

noh võta labidas ja roni maa alla kui see nii põnev su jaoks

edenda riiki kukru aheraine maitse suus

Ivo
9 aastat tagasi

Sajandi lõpuks ehk siis aastaks umbes 2099? Ma julgeks ka paljutki lubade sellise tähtaja peale! Üldiselt kui kahest üks peeretab siis haisu tunnevad ikka mõlemad, muu maailm lagastab nii kuidas tahab.