Neeme Suur: Omavalitsuste liitumine on paratamatu

Lääne-Nigula volikogu värske liige Neeme Suur hakkab koos teiste asjatundjatega vaagima haldusreformi põhimõtteid. "Mulle meeldib eestiaegne valla kriteerium, et inimene pidi saama ühe päevaga hobusega vallamajas ära käidud. Nüüdisajal võiks autoga poole tunniga vallamajja jõuda." 
Foto: Arvo Tarmula

Läinud nädalal moodustas riigihaldusminister Arto Aas haldusreformi eksperdikomisjoni, millessekuulub Läänemaalt riigikogu eelmise koosseisu liige Neeme Suur. Komisjoni ülesanne on aidata haldusreformi ette valmistada. Suur tunneb end komisjonis nagu kala vees ja ütleb, et haldusreformist võiks ta rääkida lõputult.

Haldusreformist on räägitud aastaid. Kas seda reformi on ikka vaja?

Haldusreformi temaatika on tõepoolest vana. Risti valla üks esimesi ajalehti 1993. aastast märkis Risti edusammuna, et valda ei ole liidetud. Jutt, et külanõukogude baasil sündinud omavalitsused võivad hoopis liiga väikesed olla, on sama vana kui omavalitsused ise. Kui iseseisvus taastus ja taastusid kohalikud omavalitsused selle sõna tõsisemas tähenduses, oli vaja, et neid oleks palju, vältimaks võõrandumist. Väike omavalitsus võimaldas tihedat sidet kohaliku elaniku ja võimu vahel. Üle 20 aasta hiljem on tarvis omavalitsuste seisukord üle vaadata.
 

Omavalitsusreformiga on tegelnud kõik ministrid, aga reformist ei ole suurt midagi välja tulnud. Kas nüüd tuleb? 

Ehk nüüd läheb õnneks. Valitsuse koosseisus on riigihaldusminister, kes näeb laiemat pilti. Hea on, et see minister on peaministri erakonnast. Seni ei ole regionaalministri positsioon väga tugev olnud. Ta on olnud portfellita minister koalitsioonipartneri erakonnast. Nüüd on lootust, et asjast saab asja. Koalitsioonilepingusse on tähtaeg sisse kirjutatud.
 

Mis ajaks peab olema haldusreform tehtud?

Üks selge eesmärk on 2017. aasta kohalikud valimised. Eeldatavasti liitub suurem osa kohalikke omavalitsusi vabatahtlikult. Sundliitmine oleks pigem erand kui reegel. Motivatsiooni lisamiseks kahekordistatakse liitumistoetust.

Haldusreformi seadus peaks jõustuma tuleva aasta 1. juuliks. Pärast seda on kohalikel omavalitsustel neli kuud aega oma seisukorda hinnata, otsida partnereid ja teha liitumisettepanekuid. Liitumise ettevalmistamiseks jääb aega kuus kuud. Ajalugu on näidanud, et tehniliselt sellest piisab. Saaremaa kolm omavalitsust liitusid enam-vähem selle ajaga.

Üks asi on muidugi tehniline protseduur, teine asi on vaimne valmisolek. Risti tegi esimest korda Orule ja Taeblale liitumisettepaneku 2000. aastal, realiseerus see alles 2013. aasta kohalikel valimistel. 13 aastat võttis aega, et inimesed jõuaksid veendumusele, et liituda on õige. Praegu enam 13 aastat aega ei ole, aga üldine hoiak on ka positiivsem. Pigem ollakse moraalselt ette valmistatud selleks, et liitumine tuleb ja on paratamatu.
 

Kas liitumine on kõikidele vältimatu?

Kõige rohkem on haldusreformile ette heidetud piiride joonistamist. Et seda vältida, püütakse luua sisukriteeriumid, mille järgi saaksid omavalitsused ise oma liitumisvajadust hinnata. Kui omavalitsus, näiteks Haapsalu linn vastab kõikidele omavalitsuse kriteeriumidele, siis ei pea ta liituma.
 

Mille järgi hakkavad kohalikud omavalitsused oma liitumisvajadust hindama?

Omavalitsusüksusel peab olema õigus, võime ja kohustus iseseisvalt korraldada kohaliku elu küsimusi. Üks asi on õigus. Teine asi on võime. Tuleb hinnata, kas kohalik omavalitsus ka tegelikult suudab asju iseseisvalt korraldada.

Kui eelarvest ei jää sentigi üle, et midagi arendavat teha, ja kõik kulub seaduses ette nähtud toimingutele, kas omavalitsus siis korraldab kohalikku elu või mitte? Vist ikka väga ei korralda. Kui tal ei ole arendusspetsialisti? Kui ei ole ka võimet spetsialisti palgata? Kui rahvas käib teenuseid saamas teistes omavalitsustes?

Mõnikord kipuvad omavalitsused minema ignoreerimise teed. Töötab näiteks vallas neli inimest ja igaühel on 22 ametit. Lastekaitsetöö näiteks on  inimese kaheksas või 12. amet. Siis tavatseb omavalitsus öelda, et las ta siis olla. Vallas on kaheksa last ja nendega on kõik korras. Pole probleemi, pole vaja ka inimest. Tegelikult see nii ei ole. Ühel hetkel võib probleem tekkida ja vald peab suutma selle lahendada.

Kolmas asi on kohustus. Kohalik omavalitsus ei saa öelda, et ei, selle või tollega ta ei tegele. Kohalikkus iseenesest on kah huvitav valdkond. Kustmaalt on korraldamine kohalik? 

Kõige kurvem on, kui kohaliku omavalitsuse volikogusse ei ole enam kedagi kandideerimas ja juba esimeses ringis saavad sisse nullhäälega inimesed. Läänemaal pole seda seni juhtunud, aga Eestis on selliseid omavalitsusi.

Või siis osutub volikogu tegutsemisvõimetuks, ei suuda eelarvet vastu võtta ja teise ringiga tulevad sisse nullhäälega inimesed. Martna näide on sellele üsna lähedal. See on kindlasti ohu märk. Siis peaks omavalitsus hoolega mõtlema, kas ta suudab oma inimesi paremini teenida sellisena, nagu ta on, või koos teistega.
 

Mõõtma hakatakse ka seda, kas kohalikul omavalitsusel on üldse põhjust kohalikku elu korraldada. Mida see tähendab?

Kui omavalitsuses näiteks ei ole enam põhjust põhikooli pidada, sest pole lapsi, siis tuleb küsida, kas on põhjust olla omavalitsus. Või on omal kool, aga suurem osa lapsi käib mõne teise omavalitsuse koolis.
 

Olete viidanud, et esialgsed kriteeriumid on üsna täpsed ja kohati üsna jäigad.

Jah. Mõned kriteeriumid on sellised, mille üle tahaks vaielda. Esialgne versioon on: selleks, et oleks mõtet pidada põhikooli, peaks vallas olema 140 põhikoolieas last. Gümnaasiumi tarbeks peaks olema 120 selles eas last. Gümnaasiumi pidamine on omavalitsuse otsustada, aga 120 last peaks olema, et oleks põhjust seda teenust pakkuda või tunda huvi, kuidas seda mujal pakutakse.

Läänemaal peaks Lihula gümnaasium territoriaalse terviklikkuse järgi säilitatama, kuigi neil ei ole 120 last. Minu meelest ei tohiks liiga palju klammerduda arvudesse.

Esmatasandi tervisekeskuse jaoks peaks olema vallas 4000–5000 elanikku, hoolekandekeskuse jaoks 3000–4000. Esmatasandi tervishoid aga ei ole üldse omavalitsuse funktsioon, kui just seadust ei muudeta. Hoolekandekeskus ei ole üldse kohatundlik. Avahooldus on, hooldajal tuleb jõuda vanurite juurde kodus, aga hoolekandekeskus ei ole. Peab kaaluma, kas tervisekeskus ja hoolekandekeskus ikka peavad olema igas omavalitsuses.

Esialgu on näiteks sees, et igas omavalitsuses peaks olema keskkonnaspetsialist. Aga kas peaks? See võiks olla omavalitsuste koostöö küsimus. Koostöö peaks üldse olema kohustusliku iseloomuga, et ei juhtuks nii, et vallad ei saa kokkuleppele ja paugutatakse uksi.
 

Pärast 2017. aasta kohalikke valimisi võib jääda valdu, mis nii-öelda nõuetele ei vasta, aga keegi ei taha neid või ei taha nad ise kedagi. Mis neist saab?

Alati tekivad erandid. Näiteks saared. Saared võivad olla ka mandri peal, Läänemaal on Nõva üks selline näide. Kas ta peaks üksi jääma, on iseasi. Ehk siiski mitte. Kaaluda võiks osavalla staatust, kus osa otsustusõigust on kohapeal.

Aga kui keegi on jäänud omapäi, kuid ei suuda kohalikku elu korraldada, siis vaatab valitsus pärast 2017. aasta sügist talle otsa ja otsustab, mida teha. Võib tulla sundliitmine.
 

Ennustage, mitu omavalitsust on Läänemaal 2017. aasta lõpuks. 

Kolm või neli. Vormsi, Haapsalu, Põhja-Läänemaa ja Lõuna-Läänemaa. Või Haapsalu, Põhja-Läänemaa ja Lõuna-Läänemaa. Läänemaa puhul peab arvestama hajaasustusega. Mulle meeldib eestiaegne valla kriteerium, et inimene pidi saama ühe päevaga hobusega vallamajas ära käidud. Nüüdisajal võiks autoga poole tunniga vallamajja jõuda. Nii et võib-olla peaks ajalise kriteeriumi kah ikkagi sisse panema. Seni seda ei ole. Kui ikka laps peab sõitma hommikul tund aega kooli ja õhtul tund aega koju tagasi, siis pole see ehk mõistlik.
 

Kas Lõuna-Läänemaa läheb üle Lääne maakonna piiri?

Kui tal on asja. Kui Lihula toimib Koonga ja Varbla tõmbekeskusena, siis võib seda arutada. Maakonnad on tunduvalt tugevama identiteediga kui vallad. Kui inimene helistab Elmari raadiosse ja küsitakse, kust ta on, siis ta ütleb maakonna või lähema suurema linna.

Kuigi Eestis on kohti, kus tõmbekeskus ongi teises maakonnas, nii et lapsed käivad teises maakonnas koolis ja kiirabi sõidab teisest maakonnast kohale. Tähtis on, et liitumine oleks loogiline.

Risti, Taebla ja Oru liitumine oli loogiline. Asulad on üksteisest kümmekonna kilomeetri kaugusel ja üsna ühesuurused. Lääne-Nigula liitumine on liitumise positiivne näide. Risti kogukond suudab oma huve suures Lääne-Nigula vallas kaitsta paremini, kui ta sai seda teha omaette. Vahva on, et see käib ka Taebla, Palivere ja Linnamäe kohta. 

Lõuna-Läänemaa puhul ei kujuta ma ette, mis seob Varblat Lihulaga. Koongat ehk veel.