Tasutud tekst
Valimisliit Terve Haapsalu
Marika Aedviir,
projektijuht, kultuurikorraldaja
Haapsalu kultuurikeskust peaaegu 30 aastat juhtinud direktor Gülnar Murumägi teatas, et läheb alates 1. novembrist pensionile; käimas on kultuurikeskuse uue juhi konkurss. Millised ootused ja lootused saab uuele juhile seada, kui senisest direktorist maha jäävad „kingad“ on klassikaliselt ajatud ja suured?
Tõepoolest, Gülnar Murumägi on nende aastate jooksul pannud oma ihu ja hinge kultuurimaja olemasollu, linna kultuurikava ja nüüdseks juba Haapsalu traditsiooniks saanud märgiliste suursündmuste korraldusse. Sinna kuuluvad HÕFF, Itaalia veinipäevad, TAFF:fest, Augustibluus, Valge Daami päevad, kui ka kunstisündmused, millel on üle-eestilises mastaabis suur mõju – pean silmas graafilise disaini festivali ja aasta ringi avatud linnagaleriid. Need on justkui Haapsalu kultuurielu maamärgid, mille järgi orienteeruda ja mille kaudu meie provintsi teatakse, ning põhjus, miks siia tullakse. Kogu selle töö ja vaeva eest saab kultuurikeskuse meeskonnale vaid väga tänulik olla!
On selge, et igal juhil on oma käekiri ja maitse-eelistus, mille järgi kujuneb pakutav kultuurisündmuste kava. Ja just nii see peabki olema! Siinkohal söandan esitada oma ootused ja unistused uuele tulevasele juhile.
Eesti rahvamajade uuring 2022–2023 ütleb, et rahvamajad on oma ajaloolise põhirollina paik, kus koguneda ja oma sotsiaalseid sidemeid ning ühtekuuluvustunnet tugevdada. Tunnetan, et praeguste kriiside ja ärevuse foonil vajaksime me pakutava kõrgkultuuri kõrval ka rahvamajale omast rolli. See võib väljenduda selles, et pärast teatrietenduste ja kontsertide lõppu on külastajatel võimalik tunnike kauem kohvikus viibida ning nähtu ja kogetu üle arutleda ja muljeid vahetada. Või kalendritähtpäevade tähistamises – näiteks emadepäev pakub võimalust koostööks meie oma lasteaedade ja koolidega. Viimane tugevdab ka põlvkondadevahelist koostööd, mis on turvatunde ja generatsioonidevahelise parema suhtluse ja mõistmise alus. Kui meil ei ole kohtumispaika suhtlemiseks ja kogetu jagamiseks, siis meil ei teki ka emotsionaalset sidet ning sellega kaasnevat vajadust ühiseks kasutuseks mõeldud kultuurikeskuse järele.
On sündmusi, mis minu meelest vajaksid taaselustamist, näiteks vähegi viitsijate õhtu, mis koondas Haapsalus tegutsevaid kultuurikollektiive, andes neile võimaluse kord aastas üksteisele esineda ja vabas vormis suhelda. On ju teada, et uued projekti- ja koostööideed sünnivad koosviibimiste käigus – pakkugem selleks siis ruumi ja aega! Teiseks võiks elu sisse puhuda sündmuse „Talveõhtud vanalinnas“ formaadile, mis omal ajal sündis koostöös linnavalitsuse, turismiinimeste ja ettevõtjatega ning mis elavdas sügistalvist perioodi. Ettevõtjad, allasutused ja muuseumid pakkusid toredaid viise aja sisustamiseks: oli koolitusi, ekskursioone, kohvikumelu, müüki, kontserte ja näitusi, mis publikule tavapärasest kauem avatud. Ilmselt annaks luua erinevaid sündmustekooslusi, mis kõnetaksid ja kutsuksid osalema nii oma inimesi kui ka linna külalisi. Selleks on aga vaja eestvedajat!
Andku mulle kultuurikeskuse inimesed andeks, aga olen vahepeal näinud ka aegu, kus jäi mulje, et hoone on mõeldud vaid rendiürituste jaoks, sekka mõni teater ja ansambel väljastpoolt, kes tuuri tehes tahtis ka Haapsalu publikule esineda, kuid mis ei ole olnud kultuurikeskuse juhitud valik. Viimastel aastatel on seda vähem, kuid teadlikku kogukonna kaasamise printsiipi võiks ikkagi kasutada rohkem. Selle musternäiteks on Valge Daami päevad, mis on suunatud kodulinlastele ja nende külalistele ning sisaldab kõiki nii-öelda kohustuslikke osi nagu laada osa, esinemised kohalikelt laste ja täiskasvanute kollektiividelt, kontserdid väliskülalistega ning õhtused pidustused vanalinnas koos Valge Daami vabaõhuetendusega.
Hinge aga kriibib asjaolu, et meil on hulk pühendunud, töökaid ja entusiastlikke harrastusnäitlejaid, kes on kasvanud koos Valge Daami legendide ja lavastustega. Meil on olemas hulk andekaid, tuntud ja vähem tuntud inimesi, kes tänu pikale traditsioonile tunnevad südame kutset vabatahtlikult panustada meie linna kultuuriellu. Kas seda potentsiaali ei peaks rohkem ära kasutama? Probleem on selles, et praegune linnavalitsus ja ka kultuurikeskus ei ole soovinud võtta endale seda juhtrolli Haapsalu kultuuriinimeste kokkukutsumiseks ja näiteks ideekonkursi väljakuulutamiseks. Loomulikult on lihtsam, kui asju ajab üks kindel produtsent, kes võtab vastutuse kogu korralduse eest ja esitab hiljem lihtsalt arve. Olgu öeldud, et ma soosin vahelduvust – mitte kõigil aastail ei pea laval domineerima kohalikud tegijad ja olulist värskendust pakuvad erinevad projektiteatrid. Kuid selleks, et säiliks järjepidevus ja et ikka tuleks uusi põlvkondi, kellel on kogemus näiteks külarahva või kooripoisi osatäitjana, oleks kogukonnateatri toetamine üks viis meie Valge Daami vabaõhulavastuse traditsiooni säilimiseks. Sellega kasvatame me peale uut teatripublikut, kes tänu lapsepõlvemälestustele on tulevikus valmis ehk ka ise kaasa aitama: osaleja, abistaja või sponsorina.
Aja jooksul on kultuurikeskusel välja kujunenud hulk traditsioonilisi sündmusi, kus osaleb oma kindel publik, üheks selleks on kindlasti Haapsalu džässiklubi sari. Kuid džässiklubi kõrval võiks pakkuda suuremat variatiivsust ka teistes žanrites nagu klassikaline muusika, pop- ja rokkmuusika. Olen külastanud Oru kultuurisaali, mis asub Lääne-Nigula vallas, ja käinud seal kuulamas Anne Veskit, Kosmikuid ning 2 Quick Starti. Kuna kontserdid on olnud rahvarohked, julgustan uut juhti katsetama ja pakkuma ka siinsetele inimestele eri formaadis kontserte ja teatrietendusi.
Haapsalu kultuurikeskus on ruumide ja inventari renti korraldanud väga kohusetundlikult, nii nagu linnavalitsus on neile kohustuseks pannud. Iga tool, laud ja teenus on kaardistatud, hinnatud ja arvel märgitud vastavalt kokkuleppele. Seda kõike läbipaistvuse ja omaosaluse teenimise huvides. Ruumide rendihinnad aga ei ole mitte kõikidele kultuurikollektiividele jõukohased, mistõttu nad esitavad omakorda toetustaotlusi linnale nende renditasude vähemalt osaliseks katmiseks. Praegu saavad soodustust allasutused, aga kui laiendaks seda oma kohalikele kultuurikollektiividele, siis poleks vahepealset bürokraatlikku etappi vahele vaja. Kas selline arvestus on mõistlik ja asjakohane, on otsustajate öelda. Küll aga valmistab muret, et viimastel aastatel on juhi eelarve üle otsustamise autonoomsust vähendatud. Seda näiteks omatulu teenimise võimaldamise piiramisega – et kui teenidki natuke rohkem, siis sa ei saa seda kasutada inventari uuendamiseks, vaid see läheb nii-öelda kommunaalkulude katteks. Uuel direktoril peab säilima võimalus oma eelarvet ise juhtida, temalt ei tohiks ära võtta motivatsiooni teenimiseks, et katta näiteks klaveri ja valgustuste hädavajalik hooldus.
Üks on aga kindel: uuelt juhilt ootan, et ta oleks inimeste inimene ja hea suhtleja, nii nagu on olnud seda Gülnar. Ma olen alati saanud temalt head nõu, abi ja tuge ning meie koostöö on olnud väga meeldiv. Loodan, et ka uus direktor oleks avatud meele ja valmidusega, et hoida kõike seda väärtuslikku, mis juba loodud, kuid valmis tegema vajalikke muudatusi tänapäeva kultuurikandja rolli säilitamiseks ja kogukonna kaasamiseks.