Kui ma aastal 1969 esimese klassi juntsuna koolipingis istusin, lubas klassijuhataja, et kooli lõpetades lendame kogu klassiga lõpuekskursioonile kosmosesse.
Ja miks ka mitte, sest kõikides tolleaegsetes laste trükistes olid pildid, kus lapsed istusid rakettides, lehvitasid punaste lipukestega ja vaatasid rõõmsate nägudega illuminaatoriakendest välja.
Kooliaastad läksid, aga reis Kuule lükkus millegipärast ikka edasi…
Vist viiendas klassis tuli koolikavasse niisugune uuenduslik tund nagu kokandus, seda muidugi tööõpetuse tundide osana. Kui põnev!
Õpetaja jagas tunniks vajaminevate toiduainete nimekirja laste vahel ära ja mina pidin kaasa võtma juustu. Täpsemalt tüki kõva juustu, nii seisis minu päevikus.
Ema käest sain raha ja läksin kohe poodi, et ehk läheb õnneks ja saan tüki juustu. Saingi ja oh seda lapse rõõmu!
Muret tegi mulle aga täiendus, et juust peab olema kõva. Katsusin juustutükki ja see tundus mulle üsna pehme. Olin näinud, et vanaisa kuivatab oma märgi ja pehmeid nahksaapaid pliidi kohal siibri peal ja kui ta nad alla võtab, siis on saapad kõvad ja klobisevad. Panin juustutüki siibrile, aga hommikul juustu vaadates oli see tükike veelgi pehmem. Mida teha? Ega ei osanudki muud, kui viia juust sahvrisse jahenema, sest külmkappe siis ju veel ei olnud.
Sahvris seisis see juust pea nädala ja kui see mulle meelde tuli, siis oli juustutükk minu hinnangul kõva küll. Igatahes noaga ma seda lõigata ei suutnud.
Olin nii rahul, et õpetaja korralduse nii täpselt täitsin! Läksin õhinaga oma „kõva juustu” õpetajale näitama, ise uhkusest lõhkemas. Õpetaja vaatas ja näppis seda kuivanud kamakat pikalt ja ei öelnud midagi…
Tänapäeval võiks sellise „taiese” mõnele kunstigaleriile maha müüa, moodsa kunsti pähe näiteks.
Aga süüa armastan ma teha tänaseni. Ja küll ma kord ka kosmosesse jõuan. Sest ükskord ma lendan niikuinii!
