Täna pöördun ma teie poole rahunenu ja õnnelikuna, mu armas rahvas. Universum on seadnud asjad elus nii, et kannatuste kõrval pakutakse meile alati ka rada, millel kõndides leiame taas harmoonia ja Valguse tarkused. Ning nii oli nüüdki, kus Eestimaad katvate mustade marupilvede all pidasid meie mehed ometi oma suvepäevi, mis olid mõeldud puhkuseks ja leevenduseks meile kõigile. See oli väga vabastav kogemus ja kaunis pilk paremasse tulevikku, kus me kahtlemata kunagi meie meeste juhtimisel elama hakkame, mu armas rahvas.
Ma olen sügavalt tänulik Universumile ja kõikidele Valguse jõududele, et need korraldasid koos EKRE juhtide, Valgussõdalastega, meile selle imelise ürituse, mis ravis paljude haavad. Seal said pimedad nägijateks ja jalutud kõndijateks. Seal loodi kuritegeliku ja reeturliku Sinise Äratuse asemele uus noorteorganisatsioon. Seal leidsid patused andestuse ja kurjategijad langesid kahetsuspisaraid valades nuttes maha ning palusid oma kuritööde eest andestust. Seal valati valgust inimeste hinge ja lootust nende südametesse.
Kahju ainult, et laager arvatavasti ei mahutanud kõiki osaleda soovinuid. Oluliselt rohkem rahvast oleks võinud sellest osa saada.
