Kunstnikest ema ja tütar May ja Ursula Aavasalu avasid Haapsalu kunstikooli keldrisaalis näituse sõnumiga, et keldreid ei maksaks karta.
Või siiski: just maksaks? „Ei ole nunnud värgid,“ ütleb May Aavasalu väljapaneku kohta. Aga nunnud ei ole need kunagi olnud. Haapsalu kunstikooli keldrivõlvide all satub järsust trepist nagu küülikuurgu laskunud vaataja esimesena silmitsi Valge Daamiga, nukuga, kellele Aavasalu on pihku pistnud õuna.
Ükski Aavasalu nukkudest pole illikuku, nii et igaks juhuks uurin, kas ta on sõbralik. „Jah,“ ütleb Aavasalu napilt ja lisab siis pärast pisikest pausi: „Aga mine sa tea…“ Õun igatahes on kahtlane asi. Kui keegi õuna pakub ja veel punast, siis tasub juurelda, kus on lõks. Tasub mõelda Lumivalgekese või paradiisiaia peale.
