Elas kord üks mees. Ta oli varases keskeas, isegi tema pealagi juba kergelt hõrenes. Mehe näkku olid kibestunud jooned ilmunud, kuid need polnud tingitud murest naise ega laste pärast, sest nendega polnud jumal teda õnnistanud. Mees kandis juudi nime Miikael, kuid juutidega polnud tal vähimatki pistmist. Kui tema nina välja arvata. Miikael elas kose kõrval väikeses talus, ihuüksi. Talu asus metsas. Ilmselt sellepärast külaelanikud sinna ei kippunudki — sünge metsatukk tekitas kõhedust. Miikaelile see vaikne paik istus, ta oli üksik hunt või vähemalt nii ta arvas. Ta oli lihtne mees, kes elas lihtsat elu. Ei olnud ta uhke ega ennast täis nagu enamik mehi. Üks pahe tal muidugi oli — Miikael oli vägagi keevaline ja temperamentne. Mehe süütenöör oli peaaegu olematu, aga kuna tal ei olnud seltsilisi, ei näinud keegi tema „tumedamat” poolt. Kõik teadsid Miikaeli kui tasast vanapoissi, sest külasse sattus ta harva ja jäi siis alati tsiviliseeituks. Muidu oli Miikael küll mees nagu muiste, ainult piipu suitsetas.
