Kirjakast: häda ajab härja kaevu…

…ütleb vanasõna, aga kuhu läheb Haapsalu kaubamaja külastaja, kui tal on vaja ihu kergendada?

29. aprilli pärastlõunal oli mul kokku lepitud kohtumine kaubamaja 3. korruse kohvikus. Jõudsin kohvikusse natuke varem kui mu kaaslane ja otsustasin enne lauda istumist kasutada WCd. Pöördusin kohviku ukselt tagasi ja võtsin suuna asutuse poole. Seinal oli silt: WC kasutamine 0.50 senti. Kõrval teine silt: WCsse pääseb viipekaardiga. Tuhnisin rahakotis ja leidsin kaheeurose mündi. Läksin uuesti kohvikusse, et vahetada raha 50sendisteks, ja mind tabas ebameeldiv üllatus. Mees leti taga seletas, et kui viipekaarti ei ole, siis tualetti ei pääse. Ärritusin sellepeale ja kui kuuldi, et ma jään kohvikusse, avati mulle WC. Sisenedes asutusse, ei oodanud mind seal peened lõhnad ega isegi kätepühkimise paber. Tegemist oli täitsa tavalise WCga. Istudes kenas kohvikus vaatega merele, oli mu meeleolu rikutud.

Me räägime palju inimõigustest, palgalõhest, soolisest võrdõiguslikkusest jne, jne. Aga kas see juhtum ei ole solvav? Olin kuulutatud teise sordi inimeseks, sest mul ei olnud viipekaarti. Mida teeb turist või meie oma inimene, kellel puudub viipekaart ja kes ei soovi kohvikut külastada? See on täielik absurd! Oleks olnud loogiline, et innovaatilise süsteemi kõrval oleks paralleelselt mündiga sissepääs. Olen Tallinnas korduvalt kasutanud Solarise, Ülemiste ja Peetri Selveri tualette ja mitte kusagil ei ole vaja kasutada viipekaarti. Uuemõisa Coopis, mis peaks olema kaubamaja filiaal, on WC suisa tasuta. Väljudes kohvikust ja möödudes VIP-klientidele mõeldud tualetist, teadsin kindlalt, et siia ma rohkem ei tule. Minule kui ostjale ja tarbijale on jäänud lohutusauhind – hääletada jalgadega.

Maie Matvei

endine Haapsalu elanik