Võtsime avatud talude üritusest osa esimest korda ning olime avatud mõlemal päeval, 15. ja 16. juulil.
Panime välja perenaise kogutud notsude kogumiku, näitasime oma loomaparki, kes on kogunenud kõigest aasta ja paari kuuga, tutvustasime oma kodu koos suitsusaunaga ning rääkisime, kes me ise oleme.
Esimesel päeval olime kõigega hiljaks jäämas. Kui esimesed külalised saabusid, olime meie alles hoovi koristamas ja pirukad ei olnud ahjugi jõudnud.
Peagi hakkas hoovi valguma enneolematu hulk inimesi – me ei osanud üldse oodata, et meie tegemised on sattunud nii paljude inimeste huviorbiiti. Külalisi me kokku ei lugenud, aga meie jaoks oli neid palju. Autosid veeres hoovi nii palju, et meie kaks parkimiskorraldajat pidid kiirelt platse laiendama ja otsima parkimiseks lisavõimalusi.
Esimesel päeval oli inimesi ja tegemisi nii palju, et ega me ei jõudnudki väga pilte teha. Teisel päeval oli juba natuke rahulikum ja kogemus eelmisest päevast aitas ka kaasa. Jõudsime pilte teha ja rohkem inimestega suhelda.
Teise päeva õhtuks olime omadega täitsa otsas, jalad lõid tuld, selg valutas ja mõistus oli kokku jooksmas, aga pärast pikka pingutust sai lõpuks korralikult välja puhata ja oleme ree peal tagasi.
Avatud talude päevast võtame kaasa ainult häid emotsioone. Külaliste suust tulnud kiitused ja head soovid on see, mis annab jõudu edasi rügada. Aitäh kõigile, kes läbi astusid ja heade sõnadega kostitasid. Meie täname südamest nii enda abilisi kui ka meeldivad külalisi – aitäh!
Victoria Konstaabel
Oru küla, Männiku talu
