Juhtkiri: sõbralik roheline „i“

Turistina võõrasse kohta sattunule on infopunkti roheline silt näitaja, et oled turvalises kohas, kus mõeldakse ka turisti peale. See on viisakas ja kena külla tulnud inimeste vastu.

Kas tänapäeval keegi üleüldse enam infopunkti kasutab, kõik on ju arvutis-nutiseadmes olemas? On küll, aga mitte kõik ei kavanda oma reisi pelgalt arvuti taga. Ikka on neid, kes sõidavad kohale ja vaatavad algul niisama ringi. Või siis käivad ära täpselt selles ainukeses põnevas kohas, millest nad juba varem teadsid.

Aga miks mitte küsida lisa inimeselt, kelle töö on kodukanti tunda ja tutvustada? Tõenäoliselt saab rändaja teada, kus pakutakse meelelahutust, mis just teda köidab, kus tutvustatakse paikkonda just tema huvidest lähtuvalt, olgu selleks siis loodus, sport või kultuur. Ta saab infopunktist teada, kus saab kõhu täis, kust saab öömaja. Ja võtta kaasa vana hea paberkaardi.

Meie külalistest peaks kasu jõudma tuluna kohaliku ettevõtja taskusse. Jah, kui infopunkti ülal pidaval omavalitsusel hakkab raha nappima, on kiusatus võtta seda teenuselt, mis pole just hädavajalik ega voola kohe ja otse omavalitsuse taskusse tuluna tagasi. Niisugusest kiusatusest võib samuti aru saada.

Kohalik turismiettevõtja peab tulema toime peaaegu ühe hooajaga aastas, mis on turismivaldkonnas külluslikem. Suvi on aga paraku lühike.

Sügisel panevad ka infopunktid uksed kinni või tõmbavad tööaega koomale. Selge see, et infopunkt ei paku ise meelelahutust või atraktsioone, need mõtted peavad tulema ettevõtjatelt. Ettevõtja mõtleks välja mida iganes, kui ta teaks, kes väljaspool seda ainukest hooaega tahaks tema juurde tulla ja mida teha. Teisalt peab turundajal olema, mida ja kellele turundada. Külaline ehk tulekski meie igavest novembrit meenutavas talves Läänemaale talvepuhkust veetma, kui tal oleks, kuhu tulla ja kui ta teaks, kuhu tulla. Seega – nokk kinni, saba lahti.