Piret Pärnapuu fotod
Lapsena oli kunstnikust nukumeistril May Aavasalul ainult üks nukk, selline jäik tegelane, tselluloidist ja ilma nimeta.
„Ei mäleta, et ma temaga mänginud oleks,“ ütleb Aavasalu. „Ta lihtsalt oli.“
Ilusamaid (ja kallimaid) käis laps poeakna taga vaatamas, neid talle ei ostetud. Kui palju ta neid endale igatses, kes seda enam tagantjärele mäletab, aga ju siis igatses. Muidu ei oleks ju vaadanud. Ülikooli lõpuks kinkis pinginaaber Aavasalule nuku, Sandra. Sandral oli juuksed peas ja silmad käisid kinni ja lahti. Sandra sai lastele ja läks lõpuks kaduma. „Ei teagi, kuhu ta sai,“ ütleb Aavasalu.
Juhus või mitte, aga nukumaailm andis Aavasalule mitu korda märku, enne kui kunstnik ust paotas.
