Juhtkiri: loomad linnas

Aeg-ajalt tuleb ikka teateid, et metsloomad on linna sattunud ja inimesed ei tea, kuidas neile reageerida. Seda, et linna vahel jalutab rebane või jookseb jänes, ei pea keegi enam ebatavaliseks. Küll on aga haruldane, kui linna satub mõni suurkiskja.

Hiljuti kohtas jalutaja Paralepa metsas karu ja läinud nädalavahetusel silmasid mitmed haapsallased linna eri paigus ilvest. Karude ja ilveste puhul tekib ikka küsimus, mis neil linna asja on. Ühest küljest annavad järjest sagedamini linna sattuvad kiskjad tunnistust sellest, et nende arvukus metsades on tõusnud, teisalt võib põhjuseks olla seegi, et hoogsalt maha võetava metsa tõttu jääb loomade loomulikke elupaiku vähemaks. Välistada ei saa ka seda, et noorloomi meelitab liikvele uudishimu ja julgus, sest inimest ei kardeta.

Ilvese populatsioon on viimase viie aastaga, kui looma Eestis küttida ei tohi, kahekordistunud. Kui 2017. aastal hinnati ilvese arvukuseks 300–420 isendit, siis nüüd on neid vähemalt 600. Osa piirkondi soovib taas alustada ilveste küttimist, kuid Läänemaa veel nende hulgas pole. Jahimeeste sõnul on üks suur indikaator, mis näitab loomade arvukuse tõusu, see, kui muidu harva nähtavaid metsloomi kohtavad seenelised. Veel ebatavalisem on, kui mõni selline loom on nähtav koduaknast.

Kas peame hakkama harjuma, et metsloomi võib üha sagedamini kohata linnas? Või saame hoida metsloomade elupaiku, et kiskjatel oleks, kus elada, ja lasta jahimeestel hoida loomade arvukus metsas kontrolli all? Linnas omapäi liikuv kiskja tekitab hirmu, sest enamik meist ei tunne looma käitumistavasid. Tõenäoliselt on hirmul ka võõrasse keskkonda sattunud metsloom. Kuigi ilves niisama naljalt inimesele ega koduloomadele ohtu ei kujuta, võib ta end ohustatuna tundes siiski käituda ettearvamatult. Näiteks siis, kui hirmust posti otsa roninud looma pildistatakse. Nii on parem linna sattunud kiskjad rahule jätta ja loota, et uluk leiab ise tee tagasi metsa.